HELJO PIKHOF ⟩ Laps ollakse üks kord ja omas ajas

Heljo Pikhof
Copy
Heljo Pikhof, riigikogu liige, SDE
Heljo Pikhof, riigikogu liige, SDE Foto: Riigikogu

Harjumuspärane maailm on pööratud pahupidi. Meie kõigi jaoks, kahtlemata ka laste jaoks, ning keegi ei tea, kui kauaks. Koletu sõda, mille idanaabri isehakanud tsaar Ukraina ja ukraina rahva vastu valla päästis, on kestnud juba kaks kuud.

Me elame kaasa ukrainlaste vaprale võitlusele ja valutame südant. Väga paljud meist on südame sunnil toetanud siia saabunud sõjapõgenikke ja annetanud Ukraina hüvanguks. Tänuväärselt on ka Eesti riik esirinnas, kui rääkida rahvusvahelises plaanis Ukraina toetamisest. Ukraina sõda on ka meie sõda.

Aga on ütlematagi selge, et riigi kohus on oma inimestele toeks olla. Seda eriti rasketel aegadel. Nagu rasketel aegadel ikka, saavad ennekõike pihta just lastega pered, väiksema sissetulekuga lastega pered. Need, kes enam-vähem kogu raha, mis eluasemekuludest üle jääb, viivad otsejoones toidupoodi. Eesti paistab üldse silma selle poolest, et teiste Euroopa riikidega võrreldes kulub meil hoopis suurem osa sissetulekust söögile.

Me tahame tõsta esimese ja teise lapse toetuse 60 eurolt 100 euroni kuus.

Pika vaidlemise tulemusena suutis valitsus aprilli keskel kokku leppida, et energiakulude leevendamiseks eraldatakse lisaeelarvest ühekordse toetusena nii lastele kui ka pensionäridele 50 eurot. See rahasüst jõuab inimesteni alles sügisel, kuuldavasti novembris. Ilmselgelt on see summa liiga väike. Laias plaanis on see nagu tilk vett kuumale kerisele, kuigi 50 eurot on nii mõnegi pere jaoks summa, mis kulub nädalas toidule. Vaja on palju süsteemsemat ja tõhusamat abi.

Et parandada lastega perede olukorda ja pakkuda neile kaitset hinnatõusude vastu, algatasid sotsiaaldemokraadid 22. märtsil riigikogus peretoetuste seaduse muutmise eelnõu. Me tahame tõsta esimese ja teise lapse toetuse 60 eurolt 100 euroni kuus. (Pere kolmanda ja iga järgmise lapse toetus on mitmendat aastat 100 eurot kuus.) Lapsetoetuse kerkimine 40 euro võrra aitaks vähendada vaesuses elavate laste hulka ja suurendada ehk sündimustki, mis kindlusetutes oludes kipub takerduma.

Laps ollakse üks kord ja omas ajas. Ärme unusta, et meie lapsed on pidanud kaks aastat elama koos koroonahirmu ja -piirangutega. On neid lapsi, kellelt koroonaaeg on röövinud suure tüki lapsepõlvest. Pered on olnud pead-jalad koos ja tegelnud kodukontoris rööprähklemisega. Paljud vanemad on viirushaiguse läbi põdenud, paljud on tööst ilma jäänud. Juba koroonakriisi ajal kannatas lastega perede sissetulek. Energia ja eriti toiduainete kallinemine jätkub. Pere heaolu langus, suurte inimeste pinged ning nüüd siis ka sõjauudised ja -jubedused muserdavad lapsi, ka siis, kui seda palja silmaga ei näe.

Näiteks Läti riik maksis mullu kriisitoetuseks 500 eurot iga lapse kohta, Eesti on viimasel ajal laste vajadustest pigem mööda vaadanud. Nõnda ei saa see kesta, seda enam, et kardetavasti seisavad ees veel raskemad ajad. Nii mõndagi saavad ära teha kohalikud omavalitsused, näiteks lasteaiasoodustusi pakkudes. Aga ennekõike käib jutt riigi kohustustest.

Eesti riigil tuleb praegu teha üüratus mahus ettenägematuid kulutusi, tugevdada kaitsevõimet, investeerida energeetikasse, aidata sõjapõgenike peresid, sealhulgas kanda hoolt Ukrainast pärit laste koolitamise ja heaolu eest. Nii mõnigi pommirahe alt pääsenud laps vajab ka psühholoogi abi. Tervishoidu on kaks aastat järjest pumbatud miljoneid lisaeurosid. Ükski teadlane ei oska täpselt öelda, mis mänge kavatseb koroonaviirus järgmiseks mängida. Mis saab sügisel? Hädalisi väljaminekuid on veel ja veel.

Ometi tuleb selle kõige kõrval leida 113 miljonit eurot, et tõsta lastetoetusi. Ja sellega on tõesti kiire. Sest mille nimel üldse pööritada sadu miljoneid eurosid lisaeelarve- ja laenuraha, kui lapsed kiduvad? Või jäävad raskete aegade kartuses sootuks sündimata.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles