MIHKEL NESTOR ⟩ Kas raha ei saagi otsa?

SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor. Foto: Madis Veltman / Scanpix

Vaatamata kiirele inflatsioonile, ei näi majanduses suurt muutunud olevat: rahval on jätkunud raha nii tarbimise suurendamiseks kui säästmiseks. Kas ka edaspidi?

Raha jätkub kõigeks

Eesti majanduses on juba pikemat aega kestnud tugev vastuolu: hinnad kasvavad kiiresti, ent raha jagub endiselt justkui kõigeks. Alustuseks on märtsi inflatsiooninumbri kirjeldamiseks raske leida teist sõna kui "röögatu". Aastane hinnakasv 15,2% meenutab varaseid 1990ndaid, mitte Eestit aastal 2022. Paremad pole olnud ka eelnenud kuud: veebruaris tõusid hinnad keskmiselt 12%, jaanuaris 11%. Kuidas küll inimesed sellega toime tulevad?

Kõlab uskumatult, ent tõik, et oma igapäevakulude eest peab nüüd maksma 15% rohkem, ei ole takistanud inimestel tarbimist suurendamast. Jaekaubandusettevõtete käive kasvas selle aasta märtsis vähemalt sama röögatu 36% võrra. Isegi kui sealt hinnatõusu mõju maha lahutada, suurenes müügimaht ehk ostetud kaupade kogus 18 protsenti!

Eesti majanduses on juba pikemat aega kestnud tugev vastuolu: hinnad kasvavad kiiresti, ent raha jagub endiselt justkui kõigeks.

Tõsi, eelmise aasta märtsis piiras ostlemist kaubanduskeskuste sulgemine nädalavahetustel, ent kuidagi ei saa öelda, et toonased müüginumbrid oleksid olnud kesised. Lisaks uskumatule tulemusele jaemüügis on vähemalt sama kiirelt kasvanud nõudlus ka erisuguste teenuste järele, mille tarbimist varem koroona takistas.

Sellega vastuolud ei piirdu. Vaatamata ülikiirele inflatsioonile ja suurenevale tarbimisele, on inimesed olnud suutelised veel ka säästma. Kui vaadata keskpanga statistikat selle kohta, mis toimub eraisikute pangakontodel, siis on viimase poolaasta jooksul kasvanud majapidamiste säästud pankades justkui pärmi peal. Tugeva panuse sellesse andis muidugi teise samba pensioniraha väljavõtmine eelmise aasta sügisel, ent ka selleta saab pangahoiuste kasvu mõõta kahekohalise protsendiga.

Inflatsiooni mõju hakkab tunda andma

Ent iga hea asi saab lõpuks otsa. Kui jaekaubanduse müüginumbritest veel mingisugust pidurdumist ei paista, siis märtsi lõpu pangakontode saldo juba peegeldab seda, et inflatsioon on hakanud hambaid näitama. Nimelt, kuigi eraisikute pangakontodel oli raha märtsi lõpuks endiselt 13% rohkem kui samal ajal 2021. aastal, siis selle aasta veebruariga võrreldes oli kuine kasv sisuliselt nullilähedane − 0,04%. Kui hoiuste edasine suurenemine oleks sama napp, siis piirduks "annualiseeritud" aastane kasv vaid poole protsendiga.

Mõistagi ei või ühe kuu põhjal kinnitada, et olukord selliseks ka jääb. Pärast pensioniraha väljavõtmist eelmise aasta sügisel vähenes nii oktoobris kui novembris kontojääk peaaegu protsendi võrra. Samuti leiab lähiminevikust teisigi kuid, mil kontodele raha veidi vähem kogunes või kontojääk suisa langes. Aga kusagilt peab raha ju tulema.

Palgakasv, avita

Kui raha kontolt kadumine saab inflatsiooni tõttu olema garanteeritud, siis muutub võtmeküsimuseks see, kuivõrd kiiresti seda teisest otsast juurde pannakse − ehk kui kiireks osutub tänavune palgakasv. Statistikaamet saab ametlikud numbrid esimese kvartali palgakasvu kohta kokku alles mai lõpuks. Ent eelvaate annavad maksuameti andmed, mis viitavad sellele, et tõus on olnud jõuline ja ilmselt kiirenes palgakasv eelmise aasta lõpuga võrreldes veelgi, tõustes üle 8%.

Aasta alguses oligi jõuline palgakasv oodatav. Juba eelmise aasta lõpuks oli töötuse määr kukkunud kõigest 5,2%ni. Samal ajal olid ettevõtted ülioptimistlikud oma tulevase tööjõuvajaduse suhtes ja mõnes sektoris, nagu näiteks tööstus, oli töötajaid juurde värvata soovivate ettevõtete osakaal aegade suurim.

Kui tööturul jõude olevaid inimesi enam kusagilt võtta ei ole, kuid töö vajab tegemist, siis algab paratamatult mäng selle peale, kes suudab maksta rohkem. Lisaks tõsteti uuest aastast 12% võrra ka alampalka, mis tavapäraselt mõjutab palgataset madalapalgalistes ametites laiemalt.

Sõda ei muuda suurt pilti

Kuid kas see, mida uskusime aasta alguses, vastab tõele ka pärast 24. veebruari? Tõesti, Venemaa sõda Ukrainas on majandusolukorda muutnud, ent mitte 180 kraadi. Kui uskuda konjunktuuriuuringuid, siis on ettevõtted meelekindluse säilitanud ja soovivad jätkuvalt inimesi juurde värvata. Küll mõnevõrra vähem kui enne kriisi.

Samas on suurenenud ka tööjõu pakkumine. Eestis on ajutise kaitse saanud ligi 23 000 Ukraina sõjapõgenikku, kellest umbes poole võiksid moodustada tööealised inimesed. Töötukassas on end neist registreerinud umbes 4000, ent rohkem kui 700 sealt läbi käinud inimest on endale juba töö ka leidnud − väga hea tulemus. Kokku on Eestis tööle asunud ligi 2500 Ukraina põgenikku.

Küll on põgenike voog järsult aeglustunud ja osa neist ilmselt juba ka Ukrainasse naasnud. Seega jääb ukrainlaste mõju tööturule ilmselt oodatust väiksemaks. Eelmise aasta viimase kvartali seisuga oli Eestis üle 11 000 vaba ametikoha ehk tundub, et ainuüksi ukrainlaste abil tööjõukriisi ületada ei saa.

Niisiis, need tööandjad, kelle äri sõjale vaatamata õitseb ja kes töötajaid juurde vajavad, peavad nende leidmiseks olema endiselt valmis maksma − ja mitte vähe.