P, 26.06.2022

MIHKEL NESTOR ⟩ Kõrge inflatsioon sunnib kokku hoidma

Mihkel Nestor
, SEB majandusanalüütik
Kõrge inflatsioon sunnib kokku hoidma
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor.
SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor. Foto: Madis Veltman

Eesti inflatsioon on muutunud ülikõrgeks ja ohustab tõsiselt majapidamiste toimetulekut. Riigi sekkumine näib vajalik, ent energiahindade alandamine pole lihtne.

Hinnatõusu veab endiselt energia

Mida kuu edasi, seda uskumatumaid numbreid näitab Eesti inflatsioon. Oodatud aeglustumise asemel on see kuises võrdluses veelgi kiirenenud. Jaanuaris 11%, veebruaris 12%, märtsis 15% ja nüüd aprillis 19%! Sisuliselt on hinnad ühe aastaga kasvanud sama palju kui eelneva 10 aasta vältel kokku. Ainuüksi märtsiga võrreldes tõusis aprilli tarbijahinnaindeks 3,6%, mis oleks tubli tõus ka aastases lõikes.

Mida kuu edasi, seda uskumatumaid numbreid näitab Eesti inflatsioon.

Äsja statistikaameti avaldatud detailsemad andmed näitavad, et aina suuremat rolli elukalliduse tõusus mängivad toiduained, mille hind aastaga 15% kasvas. Ent kõige jõulisema panuse hinnatõusu andis taas energia, mistõttu tõusid eluasemekulud 60%!

Energia on vaieldamatult kallis, ent esmapilgul oli selline tulemus siiski üllatav − eelmisel kuul olid hinnad vähemalt maailmaturul veelgi hullemad. Selle aasta märtsiga võrreldes on näiteks Brenti naftabarrel kuuga odavnenud 9 eurot, TTFi maagaas 8 eurot ja kodumaine elektri hind oli Nord Pooli börsil suisa 26 eurot soodsam. Kurja juur peitub aga aprilliga kehtivuse kaotanud energiahindade kompensatsioonimeetmetes, mis lubasid inimestel varem maksta vähem, kui oli elektri ja gaasi tegelik turuhind.

Kallid energiahinnad jäävad kestma

Et energiahinnad peagi leevenema hakkaksid, ei tasu loota. Selle peamine põhjus on mõistagi praegune geopoliitiline olukord. Hiljuti jõudis Euroopa Liit mõneti ehk üllatuslikult otsuseni, et Vene naftast loobumine on võimalik ja vajalik ning seda juba 2022. aasta lõpuks. Erandid tehti küll Slovakkiale ja Ungarile, kuid nende napp tarbimine Venemaad ei päästa.

Võttes arvesse, et varem on Euroopa ostnud umbes poole kogu Venemaa naftatoodangust, siis on tegemist märkimisväärse löögiga Vene sõjamasinale. Naftaäri paremini tundvate asjatundjate hinnangul ei ole realistlik, et Vene nafta nüüd lihtsalt teistesse riikidesse hakkab suunduma. Lisaks reale tehnilistele takistusele ka seetõttu, et Vene firmadega ei soovi või ei julge nüüd äri teha ka nende riikide ettevõtjad, kus Vene nafta otsese embargo all pole. Mõnede prognooside põhjal saab Venemaa päevane naftatoodang olema seetõttu peagi 3 mln barreli võrra väiksem.

Halvem on see, et samal ajal on teiste naftat tootvate riikide võimekus tootmismahtusid tõsta piiratud. Hetkel on turg selle teadmise veel küllalt rahulikult vastu võtnud, sest suurtarbija Hiina on kimpus koroonapiirangutega, mis nõudlust madalana hoiavad. Kui sealne nõudlus taastub, näib hinnatõus vältimatu.

Hindade osas pole paremat loota ka gaasiturul. Kuigi Vene gaasist täielik loobumine tundub sel aastal veel olevat välistatud, soovitakse Euroopas selle tarbimist aasta lõpuks 2/3 võrra koomale tõmmata. Selle mahu kompenseerimine LNG abil odav ei ole.

Aeg kokku hoida

Küsimus, mida peaks kõrge inflatsiooni ja kallite energiahindadega ette võtma, on keeruline. Pikaajalises vaates ei ole suurt vahet, kas kalli energia maksab kinni riik või inimene ise. Eelkõige täidab riiklik sekkumine siin funktsiooni, et ootamatult kordades kallimaks muutunud energia ei niidaks majapidamisi päris jalust maha. Eelhoiatus on aga selgelt juba kõlanud ja võib arvata, et sel suvel tegelevad nii mõnedki väga usinalt oma kodu energiatõhususe parandamisega.

Samas on selge ka see, et järgmiselgi sügistalvel peavad mitmed leibkonnad üle jõu käivate kuludega rinda pistma. Arvestades 2023. aastal lähenevaid valimisi, siis võiks ennustada, et mingil kujul energiahüvitised naasevad.

Pikas plaanis tuleks muidugi investeeringuid energiatõhususse veelgi suurendada. Kuigi ehitusturg ei ole veel täna seisus, kus hinnatase uusi projekte soosiks, võiks praeguse loobumiste laine taustal uskuda, et need ajad ei ole mägede taga. Seega võiks ehitussektori jaoks järgmist madaltsüklit siluda just hoonete energiatõhususe parandamine.

Kas bensiin ja diisel peaksid olema odavad?

Eraldi poleemikat tekitav teema on mootorikütused. Tanklas vastu vaatavad hinnad panevad kibedalt muigama, ent kas ja kuidas peaks riik sekkuma? Kõige lihtsam viis selleks on kütuseaktsiiside vähendamine. Samas oleks praeguse hinnataseme juures selle mõju küllalt väike. Kui bensiini hinda saaks 20sendise aktsiisilangetusega vähendada umbes 10%, siis diisli puhul jääks hinnalangus õige napiks, kuna praegune aktsiisitase on juba Euroopas lubatud miinimumi lähedal.

Debateeritav on ka see, kas soodne kütus on kasulik või mitte. Üldiselt on esmaste kulude nagu toiduainete ja toasooja osakaal eestlaste tarbimiskorvis aasta-aastalt aina vähenenud. Mootorikütuste puhul kipub see trend olema aga pigem vastupidine, sest autode arv aina kasvab.

Muuseas, autode ostmisele ja nendega sõitmisele kulutasid Eesti leibkonnad eelmisel aastal rohkem kui 12% kõigist oma eelarvekuludest. Veel mõned aastad tagasi jäi see alla 10%. Ehk ongi praegu hetk astuda natuke rohelisemale rajale?

Märksõnad
Tagasi üles