:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2022/07/27/14722375t1h680d.jpg)
Narva lähedal Siivertsis juba üle poole sajandi kõrgel postamendil seisval Vene tankil pole kunagi olnud suurt midagi pistmist sõjaohvrite mälestamisega. Tank on eelkõige agressiivsuse ja ähvarduse sümbol.
Kui mälestusmärk ei ole mälestusmärk
Pärast tänavu veebruari uue verise hoo saanud Venemaa vallutussõda Ukrainas, mida ta on tegelikult seal pidanud juba alates 2014. aastast, saab tankimonumendi kuri tähendus mitmekordse võimenduse. Eriti kui arvestada, et Kreml õigustab naaberriigis tapatalgute pidamist ning linnade ja külade hävitamist muu hulgas ka oma tugevasti ideologiseeritud ajalookäsitlusega, kus tõde väänatakse nii, kuidas parajasti tarvis on. Putin ja tema lähikond on ise teinud kõik selleks, et suhtumine Venemaasse ja tema mälestusmärkidesse muutuks naaberriikides põlastavaks.
Punaarmee monumentidest teistes riikides on saanud omalaadsed relvad, mis täidavad Venemaa võimude huve inimeste meelte mõjutamisel. Kui rahuajal võis neisse suhtuda ükskõikselt, siis praegu, mil Venemaa peab Ukrainas tülgastavat sõda ja ähvardab ka teisi naaberriike, ei saa sellistesse monumentidesse neutraalselt suhtuda.
Eesti riigil tuleb see tank toimetada Sinimägede sõjamuuseumisse, kus sellest saaks militaareksponaat. Seda tuleb teha vaid sellisel targal moel ja veenvate selgitustega, et see ei tekitaks asjatuid pingeid.
Küllap mõistaks siis ka suurem osa Narva inimesi, et see on põhjendatud tegu. See, kuivõrd vähe narvalasi tuli sel esmaspäeval kaasa üleskutsega tähistada Narva nii-öelda vabastamise aastapäeva, näitab samuti suhtumist.