P, 2.10.2022

ANNELI LAMP ⟩ Relvast tugevam lill

Anneli Lamp
, kirjanik
Relvast tugevam lill
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kirjanik Anneli Lamp.
Kirjanik Anneli Lamp. Foto: Erakogu

Sõda Euroopas ei jäta ükskõikseks ühtki inimest, kes Eesti riigi ajalugu tunneb. Ühtpidi on emotsionaalselt ja majanduslikult raske aeg, teistpidi aga aeg rahulikeks dialoogideks mitte-Eesti taustaga inimestega, kes siin elavad, aga ei tunne ega tea tagapõhju ning kellele on võõrad meie maa olemus ja kultuur. Maa, mida nad küll oma kodumaaks peavad, aga mõista ei suuda.

Et mõista, tuleks kuulata Eesti inimeste lugusid. Igal perel sel väiksel maal on oma traagika tulenevalt riigi geograafilisest asukohast ning suurriikide ambitsioonidest. Viimased valusad haavad on pärit teisest maailmasõjast ja nõukogude perioodist. Räägin oma pere põhjal ja seekord võitlusest fašismiga.

Igal perel sel väiksel maal on oma traagika tulenevalt riigi geograafilisest asukohast ning suurriikide ambitsioonidest.

Mu ema vend sundmobiliseeriti Punaarmeesse 1941. aastal. Kokku mobiliseeriti umbes 50 000 meest, kellest NSV Liidu tagalasse toimetati 32 000−33 000 meest. Osa mobiliseerituid põgenes transpordil ning ligi 3000 hukkus teel NSV Liitu. Eesti mehed allusid Punaarmee mobilisatsioonile kartusest repressioonide ees, mis võinuks kõrvalehoidjate peresid tabada (14. juuni küüditamine oli värskelt meeles). Oma osa oli lootusel sõja kiirele lõpule ning ka üldisel riigitruudusel ja Saksa-vaenulikkusel. Eestlaste traditsiooniline saksa-viha ei olnud esimese Nõukogude aastaga veel kuhugi kadunud. (Vikipeedia)

Nii läks ka minu onu − kahekümneaastane vaesest perest pärit muusika- ja kunstiandeline noormees, õrnahingeline ning füüsiliselt mitte sugugi hiiglasemõõtu boheemlane. Läks, sest muud väljapääsu ei näinud. Läks ja tegi läbi neli sõja-aastat, kuni 1945. aasta aprilli alguses Kuramaal langes. Kuul läbis kopsu ja haiglas tuli surm. Küüniline, sest sõja lõpuni oli jäänud vaid üks kuu. Nii ei olnud minu onu panus Euroopa fašismist vabastamisel sugugi olematu või märkamatu. Ka tilk on meri.

Tema emale, minu vanaemale, maksis nõukogude võim poja kaotuse eest toitjakaotuspensioni, mis oli kas 16 või 18 rubla, täpselt ei mäleta. See oli kogu oma elu rasket talutööd teinud vanaema ainuke sissetulek. Õnneks oli tal veel kolm ellujäänud last, kelle juures ta kordamööda elas. Vanaema ei kurtnud ega kaevanud kunagi, kuid poega leinas surmani. Kogu pere leinas, mäletas ja mälestas. Igal perekonna koosviibimisel räägiti onu Juhanist, aga kusagil marssida või lippe lehvitada või rusikaga rinda taguda pole eestlastele üldiselt omane, kui nad kedagi mälestavad või leinavad. Ollakse vaikselt ning lauldakse ilusaid laule armastusest, kodust ja kodumaast.

Teada oli ainult nii palju, et Juhan maeti Riia vennaskalmistule. Siis sekkus saatus ise, saates kakskümmend aastat pärast sõja lõppu ühel suvel Eestimaal ringi rännanud Läti tudengid otse meie koduõuele. Riiga tagasi läinud, vaatasid nad hoolikalt läbi kõik hauatähised neis lõputuis ridades... ja leidsidki selle õige. Nii sai sõduriema kolm aastat enne surma oma poja haual käia, panna sinna lilleõie ja palvetada. Vaikselt, ilma kärata. Sõduriema enda hauakivile Laiuse surnuaial Jõgeva maakonnas raiuti ka poja nimi ning tekst: "Maetud Riias, aga mälestus jäi siia."

Kuid lugu läheb edasi... Aastal 1938, kui onu Juhan Laiuse koguduses leeritati, sai ta kingituseks väikese potilille, millel on palju nimesid: toakask, Hiina kask, Hiina roos, rooshibisk (Hibiscus rosa-sinensis). Taim on alles ja veedab oma päevi minu kodus, olles vähemalt 84 aastat vana. Mu ema kandis kultuslille alati endaga kaasas, nii oluline ja kallis oli talle see taim, mis meenutas hukkunud venda. Lill veetis ühe sõjatalve üksinda külmas kütmata popsihütis, aga jäi ellu. Ta on kolinud koos inimestega Tartumaalt Paidesse ja lõpuks siia − Ida-Virumaale, kus veetis kaheksa aastat erinevates majades heade inimeste juures, kuni valmis ehitati päris oma kodu, kus ta siiani elab. Mu ema ja kogu onu Juhani põlvkond on ammu tähtede taga, aga lill elab. Nii võimas sümbol võib olla elav organism, roheline taim. Tugevam rauast, võimsam relvadest.

Lahkunute ja ajaloosündmuste mälestamine toimub Eesti kultuuriruumis reeglina vaoshoitult ja rahumeelselt. Meie kalmuaiad on rohelised ja pisut metsistunud ning sääl kostab linnulaul. Võõrkeelne mürtsuv muusika on eestlaste hingelaadile võõras. Meile on õpetatud, et lahkunud vajavad rahu ja vaikust. Need, kes on hukkunud aastate eest, ja need, kes hukkuvad meie päevil. Just nüüdsama Ukrainas.

Maailma rahvad mälestavad oma lahkunuid erinevalt, aga on ütlus, et võõrasse kloostrisse oma reeglitega ei minda. Käies tuttavatel külas või välismaal, arvestame alati kohalike väärtushinnangute, olude ja tavadega. Eestimaal seistakse vaikselt ja langetatud päi oma kodumaa vabaduse eest langenud võitlejate kalmul.

Igavene rahu neile...

Vähemalt 84 aastat vana toakask on palju rännanud.
Vähemalt 84 aastat vana toakask on palju rännanud. Foto: Erakogu
Märksõnad
Tagasi üles