/nginx/o/2022/08/24/14784715t1h7080.jpg)
/nginx/o/2022/08/24/14784907t1h0a52.jpg)
Võib rääkida lõputuid lugusid nii neist, kes tühje lubadusi jagavad, kui ka neist, kes naiivselt usuvad ning petta saavad.
INDREK REBASE ⟩ Hea mees, kes lubabki
Kaasaja politoloogia isaks peetakse vahel aastatel 1469−1527 Itaalias elanud filosoofi ja diplomaati Niccolo Machiavellit. Tema tuntuim teos "Il Principe" ("Valitseja") tundus tema kaasaegsetele sedavõrd küünilisena, et nii mõnigi ebausklik oletas, et seda kirjutades oli vist saatan ise teda juhtinud. Näiteks pidas ta valitsejatele hädavajalikuks valetamist, petmist, reetmist, tühje lubadusi, ebasoovitatavate isikute kõrvaldamist, karmi kätt jne.
Lõpututest näidetest võiks vaadelda ehk vaid mõnda, mis on ka meie maad ja rahvast puudutanud.
Selline hindade kasvu tempo toonuks läänes juba ammugi demonstrandid tänavale.
Kooliajast on meelde jäänud, kuidas "kõigi aegade suurim geenius" Lenin olevat mingil ülevenemaalisel komsomolikongressil või konverentsil käinud välja lubaduse, et "Teie põlvkond saab kommunismis elada!". Arvestades, et vanamees sulges silmad 1924. aasta jaanuaris ja oli viimased eluaastad raskesti haige, siis pidi lubadus antama enam kui 100 aastat tagasi. Ja selle kunagised delegaadid olema nüüd nii 120aastased. Seega nüüdseks juba surnud. Aga mida pole, on tõotatud kommunism! Siin pani see muidu sajandeid kõike ette nägev geenius (sedasi teda meie noorusajal tituleeriti) küll rängalt mööda.
Kirjutatakse, et ka Stalin astus samasse ämbrisse. Võimu enda kätte haaranud, käis temagi välja lubaduse, et kommunism tulevat 15 aasta pärast. Aga tema võiks end välja vabandada, et näe, suur sõda tuli enne peale!
Järgmine liider − Hruštšov − tõotas täielikku kommunismi aastaks 1980. Teda, koomikut ja arvutute anekdootide lemmikkangelast, iseloomustab kõige tabavamalt omaaegne nali: "Mida tähendab lühend NLKP? Õige vastus: Nikita läks kommunismiga p...!"
Suur uutmise autor Gorbatšov käis välja lubaduse, et aastaks 2000 saab iga nõukogude perekond endale omaette mugavustega korteri. Nii et lõpp ühisköögi ja ühise WCga ühiskorteritele ning ühiselamute perekonnatubadele? Aga korstnasse lendas seegi lubadus.
Nüüd Eestist. 1990. aastate algul käis nii mõnigi poliitik välja lubaduse, et me jõudvat 20 aastaga oma arengus Soomele järele ning neist lausa ettegi. Muidugi eeltingimusel, et meie, valijad, just nende poolt hääletaksime. Aga kahjuks oleme ka enam kui 30 aasta möödudes Soome elatustasemest veel kaugel maas.
Ja lõpuks kurikuulus lubadus, et 15 aastaga jõudvat me Euroopa viie rikkaima riigi hulka. Vanim selleteemaline artikkel, mida ma lugesin, oli 7. märtsist 2006. Mulle selline lubadus muidugi meeldis. Kuid kellele ei meeldikski? Ootasin ja ootasin, aga ei jõudnudki seda tõotatud paradiisi ära oodata. Ja mida lähemale nihkus tärmin − 2021. aasta märts −, seda sagedamini hakkas mind kummitama hoopiski üks 1970. aastatest pärit, Ivo Linna lauldud poplaul "Viis viimast".
Mulle meenub ka üks mullusügisene telesaade, kus intervjueeriti üht meie juhtpoliitikut. Seal tuli intervjueeritav välja väitega, mille mõte kõlas umbes nii, et nii hästi nagu meie valitsuse ajal pole Eestimaa rahvas veel kunagi elanud. Ja lubas 2023. aastaks, s.o valimiste aastaks lausa taevamannat.
Aga milline on meie tänane reaalsus? Aprillis tõusid meil pensionid keskmiselt 7,9%. Samas oli 2022. aasta maikuuks elukallidus aastaga tõusnud juba 20%, juunis 22% ning juulis juba üle 23%. Seda keskmiselt. Aga kuna erisugused kaubad-teenused kallinevad erineva tempoga, siis said enim pügada just vaesemad − need, kelle kulutustest moodustavad põhiosa eluasemekulud, toit jms. Mis on keskmisest märksa rohkem kallinenud ja kuuldavasti kallinevad edaspidi veelgi. Nagu ka bensiin. Näiteks nendel, kes peavad oma autoga linnas tööl, poes ja arstil käima või lapsi kooli viima.
Me muidugi saame aru, et suurel vallutajal ja impeeriumitaastajal Putinil ning tema valla päästetud Ukraina sõjal, samuti sellele järgnenud majandussanktsioonidel on meie suurtes hinnahüpetes oma osa. Kuid millegipärast on Lääne-Euroopas elukalliduse tõus seejuures vaid 7-8% ümber, meil aga samal ajal lausa üle 20%! Isegi Läti ja Leedu on meist maas. Nii et meie oleme selles vallas Euroopas lausa esikohal. Selline hindade kasvu tempo toonuks läänes juba ammugi demonstrandid tänavale. Isegi nende praegune elukalliduse tõusu tase on vallandanud mõnel pool streike.
Miks oleme just meie tolles Euroopa inflatsioonikarussellis "auväärsel" esikohal? Mida on meil valesti tehtud ja kes on seda teinud? Või siis vastupidi: mida hädavajalikku on meil õigel ajal tegemata jäetud? Mingi loogiline põhjus peab sellel kõigel ju olema, et just meie elukallidus on läänega võrreldes ligi kolm korda kõrgemale kerkinud.