ALAR KARIS ⟩ Eelarve ei ole mutiauk

Eesti Vabariigi president Alar Karis räägib lastele vaimsest tervisest. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Taas on mul austav võimalus seista parlamentaarse Eesti kõige tähtsamas kojas, riigikogus. Just siin tuleb teil, rahva valitud seadusandjatel, otsustada, kuhu ja millise sammuga Eesti läheb.

Kõige kiiremini lahendust vajav valdkond, millega te neil nädalatel tegelete, on energiahinnad. Sellega on kiire, aga püüdkem siiski arutleda võimaluste üle ja kõrvutagem oma mõtteid ametikaaslaste omadega mujalt maailmast, et leida parim võimalik lahendus. Nii kodutarbijatele kui ka ettevõtetele. Ja muidugi on mul palve, et kui te võtate seaduse vastu, siis ärge jätke sinna tõlgendamisruumi, mis võib minna vastuollu põhiseadusega ja aeglustada seaduse jõustumist.

Samas peame mõistma, et me ei saa jääda igavesti küttearveid riigilaenuga kinni maksma. Kõrged energiahinnad võivad aga püsida aastaid. Vajame hädasti uusi energiavõimsusi, mis ei sõltuks sõjakate või ebademokraatlike riikide suvast. Eestis on viimase paarikümne aastaga loodud hulganisti visioone ja strateegiaid keskkonnasäästlikest energialahendustest. Nii ületab meie vetesse planeeritav meretuuleparkide võimsus mitu korda Eesti enda vajaduse, aga häda on selles, et seni see ongi jäänud lennukaks plaaniks. Palun töötagem nüüd sihikindlalt, et kolme või nelja aasta pärast ei räägiks me siin saalis endiselt vajadusest toetada majapidamisi ja ettevõtteid paisunud elektri- ja küttearvete tasumisel, vaid räägiksime uhkusega Eesti uutest elektrivõimsustest.

Püüdkem jääda kulutusi suurendades vastutustundlikuks, et saaksime tulevastele põlvedele pärandada ka midagi muud peale võlgade.

Meil on palju tehnoloogiaettevõtteid, mis arendavad tuleviku energialahendusi ja materjale või optimeerivad energiakasutust. Hoidugem praegust kriisi leevendades lahendustest, mis võtavad selliselt innovatsioonilt eluvõimaluse.

Viimasel ajal on populaarseks saanud erinevate kulutuste suurendamine riigieelarves, rääkimata samal ajal maksutõusust. Kriisiga seotud kulutuste ja kaitsevõime suurendamiseks vajalike investeeringute tegemine laenuraha eest on mõistlik, kuid pikaajaliste väljaminekute katmine ajutise laenurahaga seda ei ole. Meie minevikku jäänud püüe eelarve tasakaalu poole tagas ühest küljest eelarve kestlikkuse, aga teisalt aitas see hoida kontrolli all neid, kes soovisid eelarverahaga jõuluvana mängida. Olukorras, kui kõik nõudsid eelarve tasakaalu järgimist, tuli poliitikul lubadusi andes näidata ette, kust raha kärbitakse või millise maksu arvelt seda eelarvesse juurde saadakse. Nüüdne olukord on loonud illusiooni, et kulutusi on võimalik kasvatada ilma makse tõstmata või millestki muust loobumata.

See on enda ja valijate petmine. Eelarve ei ole mutiauk ega perpetuum mobile. Püüdkem jääda kulutusi suurendades vastutustundlikuks, et saaksime tulevastele põlvedele pärandada ka midagi muud peale võlgade, mida nad loodetavasti tagasi maksta suudavad. Pidagem meeles, et kulutuste suurendamine neile pikaajalist katteallikat leidmata tähendab seda, et vastutus praeguste valikute eest on lükatud riigikogu järgmistele koosseisudele ja järgmistele valitsustele.

Selle unustamine oleks käegalööv kergemeelsus ja hoolimatu muretus järgmiste põlvkondade suhtes.

Räägime julgeolekust. Aga mitte veel rauast, lahingumoonast, harjutusväljadest ega liitlastest.

Räägime sellest, et haridus ja kultuur on Eesti laiapindne riigikaitse, meie vaimne kaudtuli ja sõgedusevastane keskmaa õhutõrje. Haridus ja kultuur on Eesti tugev kaitse välise ja sisemise rahu hoidmiseks.

Kutsun kõiki riigikogu liikmeid, olenemata erakonnast, kuhu te kuulute, ja parlamendikomisjonist, kus te töötate, seda iga päev meeles hoidma. Tõsi, see tähendab hariduse ja vaimsuse suuremat rahastamist, õpetajatöö väärtustamist. Aga mis on alternatiiv? Harimatus ja rumalus, ka riigiasjade üle otsustamisel. See, sõbrad, on Eestile suurem oht kui võimaliku vaenlase õhudessant või tankirünnak.

Nüüd niinimetatud raskest julgeolekust, ilma milleta ei kesta ei Eesti haridus, Eesti kultuur, Eesti loodus, Eesti riik ega Eesti olemine.

President Putini otsus viia Venemaa sõtta Ukraina vastu − see jõhker agressioon keset Euroopat − hävitas maailma senise julgeolekupildi. Riigikogu ja valitsus on Kremli sõjale reageerinud ühtselt ja jõuliselt, tehes hulga otsuseid, mis suurendavad Eesti kaitsevõimet ja julgeolekut. Aga oleme selle kõigega alles poolel teel.

Riigikaitset puudutavad plaanid tuleb meil ellu viia olenemata sellest, kes on peaminister või millised erakonnad moodustavad valitsuse. Kaitsekulutused võivad tunduda üldise heaolu halvenemise ajal väga suured, aga olukorras, kus Euroopas käib sõda, kus Euroopa kaitseb end agressori vastu, kus Eesti on suurte küberrünnakute all, ei ole meil võimalik sellelt kulurealt kokku hoida.

Täiendavad võimed, nagu lühimaa õhutõrje, tankitõrje, kaudtuli, olukorrateadlikkus, liitlaste taristu, küberjulgeolek ja vaba tahte rakendamine kaitseliidu kaudu, on meile kriitiliselt vajalikud. Samuti keskmaa õhutõrje, mille üle veel arutletakse.

Seejuures ei ole oluline ainult sõjaliste võimete arendamine, sama tähtsad on laiapindse riigikaitse need osad, mis puudutavad siseturvalisust ja riigi toimepidevuse tagamist. Eraldi toon välja elanikkonnakaitse edendamise, mis on siiani saanud sõjalisest riigikaitsest vähem tähelepanu. Õppetunnid Ukraina sõjast näitavad selgelt, et kui me tahame tsiviilelanike elusid säästa, siis peame olema paremini valmistunud. Eesti elanikud peavad teadma, mida teha kriisi või sõjaohu korral, meil tuleb edasi minna ohuteavituse, varjumiskohtade ning evakuatsiooniks valmistumise tööga. Loodan, et riigikogu on tõsiselt võetava elanikkonnakaitse väljaarendamisel sama nõudlik, nagu on oldud sõjalise riigikaitse küsimustes.

Lühendatult vabariigi presidendi kõnest riigikogus 12. septembril