EERIK-NIILES KROSS ⟩ Ukraina vabastab ka Krimmi

Eerik-Niiles Kross, riigikogu liige, Reformierakond Foto: Erik Prozes / Postimees

Tänaseks on juhtunud või veel juhtumas see, mida julgemad on lootnud Kiievi lahingu võidust saadik. Et venelased kurnatakse rinnetel välja, saavutavad kulminatsioonipunkti, mis juhtus umbes juuli teises pooles, ja siis suudavad ukrainlased hakata territooriumi tagasi võtma.

Enamik meist küll lootis, et tuleb suur pealetung, aga kõik, kes on sõda lähemalt näinud, teadsid, et lihtne ei saa selline pealetung olla. Kaheldi ukrainlaste võimekuses suuri operatsioone koordineerida, sest näha oli olnud vaid nende väikeste üksuste kaitsetegevust, kaheldi Lääne relvaabi piisavuses, kaheldi Lääne valitsuse närvides, ikka veel kaheldi ukrainlaste vastupidavuses.

Territooriumi tagasivõtmine võib välja näha ka väga mitmesugune. Kas selline, nagu seni on toimunud lõunas, kus iga kilomeetri eest tuleb hirmsasti pingutada, või selline, nagu nüüd on kogu vaba maailma tohutuks kergenduseks ja lausa õnnejoovastuseks toimumas Harkivi oblastis. Selline, kus vastase rinne kukub kokku, võitlustahe ja koos sellega sõdimisvõime kaob täielikult ja algab massiline põgenemine. Sellist venelaste kokkuvarisemist loodeti, aga et see saab olema nii suurejooneline, seda ei tihatud liiga kõva häälega ennustada.

Harkivi vabastamise operatsioon on juba praegu üks silmapaistvamaid lahingsaavutusi mitte ainult Ukraina, vaid liialdamata kogu maailma sõjaajaloos.

Loomulikult ei ole saavutatu ainult Ukraina tahte saavutus. Praeguseks on selge, et jutud Ukraina kindralite oskamatusest suuri operatsioone planeerida ja läbi viia on järjekordne ukrainlaste alahindamine. Suurriiklik ülbus nii venelaste kui vaikimisi ka sakslaste ja prantslaste poolt.

Ukrainlased suutsid esiteks hoida oma plaanid nii suures saladuses, et üllatasid kõiki, väga kitsas lähemate liitlaste planeerimisstaap ehk välja arvatud (kuigi ka neile küllap kõike ei räägitud). Teiseks, nüüdseks on selge, et juulist saadik justkui lekitud, vihjatud ja lubatud suurpealetung lõunas oli suurepärane pettemanööver. Seda jäid kõik uskuma, seda oodati, selle venimist peeti Ukraina võimetuse kinnituseks ja selle ootuses viisid venelased tubli hulga üksusi idast ära Hersoni alla. Klassikaline pettemanööver, tegelikult ka Vene akadeemiates õpetatav tarkus, et eduka operatsiooni esimene eeldus on vastane uskuma panna, et löök tuleb kusagilt mujalt, mitte sealt, kust tuleb. Britid tegid sama sakslastega Teises maailmasõjas, kui panid nad uskuma, et Sitsiilia dessant tuleb Kreekasse.

Kolmandaks, ukrainlastel jätkus strateegilist kannatust pealetung väga korralikult ette valmistada. Juuli alguses saabunud HIMARSite ja muude täppisrelvadega hävitati süstemaatiliselt venelaste relvaladusid, juhtimispunkte, logistikasõlmi, radarisüsteeme, õhutõrjet, kütusehoidlaid, kogu logistilist süsteemi. See oli venelasel niikuinii nõrk, aga paari kuuga saavutati ilmselgelt vastase seljataguse põhimõtteline nõrgestamine. HIMARsitel anti aega tööd teha piisavalt kaua, et nende mõju hakkas olema ka psühholoogiline. Tabati sihtmärke Krimmis ja kaugel rindejoone taga. Tekitati tunne, et Ukraina ulatub igale poole. Samas uinutati venelast jutuga, et suureks maismaaoperatsiooniks pole endiselt piisavalt tehnikat, et väljaõpe venib jne.

Võib kujutleda, kuidas Vene staabid mõtlesid üha rohkem sellele, kuidas ennast ja oma taristut HIMARsite eest kaitsta, ja vähem sellele, kuidas Ukraina maavägede rünnakuks valmis olla. Samas suutsid ukrainlased koondada Harkivi rindele piisava kontsentratsiooni soomusüksusi ja tehnikat sellises sõjaudus, et nende kohe algavat rünnakut ikkagi ette ei nähtud. Ja siis pandi selline pauk, et nelja päevaga on vabastatud 5000 km², kusjuures mitte liiga suurte kaotustega. Sest kokkuvõttes oli ukrainlaste sööst nii vägev, et loodetud kokkuvarisemine tuli. Venelased hakkasid põgenema, tehnikat maha jätma ja doominoefekt tekkis.

Tänaseks ei ole selge, kus või isegi kas venelased põhjas ja idas uue rindejoone proovivad fikseerida. Maastikuliselt oleks siin mõned variandid, aga ei taha hakata ennustama. Täna ei tea ilmselt isegi veel elus olevad komandörid, kus nende väeosad täpselt on ja kui palju neid õieti on, sest ilma tankideta tankibrigaadi mehed pole enam mingi üksus. Võimalik, et proovitakse kaitsta Luhanski ja Donetski oblasti okupeeritud alasid, aga sealgi on juba mõni linn tagasi võetud.

Võimalik, et nädalaga jõuavadki Ukraina väed idas 24. veebruari joonele. Aga täna on olukord veel liiga ebastabiilne. Ka ukrainlased peavad mõtlema järelveole, sõdurite väsimusele, juba vabastatud alade kontrolli alla võtmisele ja tuhandele muule asjale. Liiga suure ala liiga kiire haaramine võib olla Phyrrose võit. Nii et ärgem neid kaugelt õpetagem, nüüdseks on vaieldamatu, et nad teavad ise kõige paremini, kuidas teha. Viimastel päevadel läbi viidud Harkivi vabastamise operatsioon on juba praegu üks silmapaistvamaid lahingsaavutusi mitte ainult Ukraina, vaid liialdamata kogu maailma sõjaajaloos.

Eriti põnevaks teeb olukorra muidugi nimelt ennustamatus. Kas venelased suudavad veel midagi konventsionaalsel tasandil välja mõelda? Eduks nad olukorda enam ei pööra, aga näiteks siiski lõunapiirkondi hoida.

Kas Hersoni suunal võiks korduda venelaste kokkuvarisemine või mõtlevad ukrainlased seal mingi hoopis uue lahenduse välja? Kas või kui palju nõrgeneb Harkivi katastroofi tõttu Putini võim? Kas Lääs teeb nüüd lõpuks seda, mida oleks pidanud ammu tegema, ja annab Ukrainale kiiresti ja palju ja ometi kord piisavalt lisaabi? Kas sõda jätkub nüüd kiirtempos või tekib uus tasakaalu periood? Kõik need on väga palju paremad küsimused neist, mida küsisime nädal aega tagasi.

Tänaseks julgen aga öelda üht. Ukraina vabastab kogu oma territooriumi. Ka Krimmi. Ei julge veel öelda millal, aga see juhtub.

Slava Ukraini!