P, 2.10.2022

SIIM UMBLEJA ⟩ Kaugküttehinnast: puust ja punaseks

Siim Umbleja
Kaugküttehinnast: puust ja punaseks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Siim Umbleja, Eesti jõujaamade ja kaugkütte ühingu juhatuse liige
Siim Umbleja, Eesti jõujaamade ja kaugkütte ühingu juhatuse liige Foto: ERR

Kaugkütteteenus on endastmõistetav eluks vajalik "taustajõud", millele inimene sageli ei mõtle. Praegu energiaturul toimuv on aga mõistetavalt kasvatanud huvi ka toasooja teema vastu ja senisest tähelepanelikumalt vaadatakse kaugküttearveid. Võrreldakse neid naabrite omadega ja teistegi piirkondadega ning küsitakse, kuidas saaks hinda soodsamaks. Algava kütteperioodi eel on seega mõistlik lähemalt vaadata, kuidas kujuneb kaugküttehind ja millest see sõltub.

Kui hoogustunud energiakriisi valguses on populaarseks saanud ideed kehtestada elektrihindadele lagi ja korraldada ümber hinnakujundus elektribörsil, siis kaugküttes on reguleeritud hind eksisteerinud juba aastaid. Eestis on kokku ligikaudu 200 kaugküttepiirkonda ning hulgaliselt energiaettevõtteid. Igaüks tegutseb oma kindlas piirkonnas. See tähendab, et kaugkütteettevõtete tegevus ja teenuse hind on konkurentsiameti järelevalve all.

Kui muutuvad hinna püsikomponendid, läbib kaugküttepakkuja põhjaliku hinnamenetluse, kus analüüsitakse kõikide kulude põhjendatust ja ettevõtte tegevust teenuse efektiivsemaks muutmisel. See toimub üldjuhul vähemalt kord kolme aasta jooksul. Kui muutuvad muutuvkomponendid (eelkõige kütuse hind, aga ka elekter), on hinnamenetlus kiirem.

Läheme vastu küttehooajale, mil hinnamuutuse teavitusi tarbijatele võib tulla tihedamini kui kunagi varem.

Üldjoontes koosneb kaugküttehind püsikomponendist, mis on pikemalt planeeritav, ja muutuvkomponendist, mida mõjutab tugevasti turuolukord ning mis − nagu nimigi ütleb − võib sagedasti muutuda. Viimase alla kuulub näiteks kütusekulu ja praegustes oludes ka elektrikulu. Püsikulud on näiteks võrkude ja seadmete töökindluse tagamiseks vajalikud investeeringud, hoolduse ja remondi ning soojuskao kompenseerimiseks tehtavad kulud.

Hinnakomponentide osakaal on eri ettevõtetel erinev ja see sõltub mitmest asjaolust. Üks määravamaid on mõistagi kütuse hind, mis enamasti moodustab lõpphinnast pool kuni kaks kolmandikku. Oluline on välja tuua, et kütusekulu kajastub lõpphinnas vaid selle tegeliku kuluna. Seega suurenevad kütusehinnad ei kasvata kuidagi soojateenust pakkuva ettevõtte kasumit.

Kaugküttekatlamajad töötavad praeguseks Eestis valdavalt kohalikul hakkpuidul. Võimalikke lisakütuseid − näiteks gaasi, põlevkiviõli või diisliõli − kasutatakse tippkoormuste katmiseks intensiivsemal kütteperioodil. Vaid vähestes kohtades, kuhu taastuvenergia katlamaja pole seni olnud võimalik paigaldada, on esmase kütusena kasutusel maagaas või põlevkiviõli. Sellistes üksikutes kohtades on praegu enamasti käimas küttesüsteemi ümberplaneerimine taastuvenergiaallikatele, kuid selline investeering on mahukas ning seadmete planeerimine, ehitus, tarne ja paigaldus võtavad aega selgelt rohkem kui aasta.

Kütuse kui põhilise hinnamõjutaja kõrval kujundab hinda näiteks katlamaja tüüp − investeeringud eri tüüpi kütuste jaoks vajalikesse seadmetesse on erinevad. Samuti mõjutab hinda võrgu seisukord. Investeeringud, mida soojusettevõtted on järjepidevalt ja tugevalt teinud, toovad kaasa võrgu parema töökindluse ja energiasäästu, vähendades seeläbi ka operatiivkulusid, sealhulgas soojuse kadu.

Lisaks eelmainitule võib soojateenuse lõpphinda mõjutada ka varustatava piirkonna kompaktsus. Kui teenuse ülalhoidmiseks vajalikud kulud jagunevad tiheasustusega hoonete vahel, on hind ühiku kohta üldjuhul soodsam kui hajusas võrgus, kus "torukilomeetrite" kohta tuleb vähe tarbijaid.

Kõikidest hinnakomponentidest on suurim roll siiski kütusekuludel. 2021. aasta sügisperioodiga võrreldes räägime praegu maagaasi puhul − mida paljud katlamajad kasutavad tippkoormuste ajal − ligi viiekordsest hinnatõusust. Ka peamise kütuse ehk hakkpuidu hind on aastaga rekordiliselt kallinenud − 2,5 korda. Puiduhakkel on väga oluline roll Eesti kaugküttes ning tarnenappusel on tõsised tagajärjed. Tavapärased vähempakkumised on sisuliselt asendunud oksjoni loogikaga, kus tarnekindluse tagamiseks toimub võistupakkumine. Seda on põhjustanud kasvanud nõudlus, sealhulgas Eesti Energia poolt hüppeliselt tõusnud hakkpuidu põletamine.

Eelkõige tippkoormusteks mõeldud maagaasile on soodsam alternatiiv kodumaine põlevkiviõli. See on küll keskkonnale kahjulikum, kuid arvestades praegust keerulist olukorda, teeb enamik soojatootjaid praegu jõudsalt investeeringuid gaasi asemel ajutise meetmena põlevkiviõli kasutamiseks. Energeetikasektori vaates äärmiselt lühikese ajaga on mitmed ettevõtted suutnud jõuda juba uute seadmete paigaldustöödeni. See annab lootust, et paljudes kaugküttevõrkudes toob sügistalvel hinnaleevendust tippkoormuste katmiseks põlevkiviõli kasutuselevõtt.

Läheme vastu küttehooajale, mil hinnamuutuse teavitusi tarbijatele võib tulla tihedamini kui kunagi varem. Metoodika järgi korrigeerivad soojusettevõtted muutuvkulusid paarikuulise viitega vastavalt tegelikele kütusehindadele. Sagedased hinnamuudatused (ja eriti ülespoole) ei tee meile tarbijatena küll rõõmu, kuid tagavad selle, et hind peegeldab reaalselt muutunud kulusid ja mitte "puhvriga" tehtud prognoosi.

Kaugkütteteenuse megavatt-tunni kohta arvestatud piirhind, millest soojusettevõtted kliente teavitavad, tähendab maksimaalset, konkurentsiametiga kooskõlastatud hinda. Tegelik ühikuhind arvel võib olla sellest ka madalam, kui teenusepakkuja muutuvkulud vähenevad. Praegustes tingimustes tundub see küll keeruline, ent kui näiteks kütusekulu on piirhinnas arvestatust vähesem, peab see kajastuma ja ka kajastub tegelikus müügihinnas. Viimasel ajal pole piirhinnast madalamad hinnad ilmselt kuigi sage nähtus, kuid soojusettevõtete hoogne ettevalmistus talveks ja kütusehindade stabiliseerumine võivad siin soodsamas suunas liikumise kaasa tuua.

Märksõnad
Tagasi üles