ALEKSEI NAUMKIN ⟩ "Rohehüpnoosi" all

Aleksei Naumkin
, Jõhvi vallavolikogu liige, Keskerakond
Copy
ALEKSEI NAUMKIN, Jõhvi vallavolikogu liige, keskfraktsiooni esimees
ALEKSEI NAUMKIN, Jõhvi vallavolikogu liige, keskfraktsiooni esimees Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Hiljuti andsid kõrge euroametnik ja Eesti valitsusjuht Kaja Kallas Narvas suureliselt stardi õiglase ülemineku kava rakendamisele.

Kallas teatas kava tutvustades, et fossiilsete energiaallikate kasutamisest tuleks loobuda senisest veelgi kiiremini ning et õiglane üleminek annab tulevikus uut kindlustunnet Ida-Virumaa elanikele, kellele luuakse seitsme aasta jooksul üle tuhande uue töökoha.

Mind need "mantrad" paraku ei veena. Ja sellel on kolm peamist põhjust.

Esiteks Eesti energiajulgeoleku ja -sõltumatusega seotud probleemid. Suund on võetud ju sellele, et põlevkivienergeetikast lõplikult loobuda ning võtta selle asemel kasutusele tuule- ja päikeseenergia.

Tuul on kapriisne stiihia, päikselisi päevi aga on meie kliimas vähe. Pealegi on tuule- ja päikeseparkide loomisele meie väikeses Eestis mitmeid piiranguid seadnud ka sõjaväelased, kelle radarite toimimist need roheobjektid eriti idapiiril segavad.

Meil ei ole keskkonnapöörde teemal mingit referendumit ju olnud.

Põlevkivienergeetika on aastakümneid olnud Eesti tööstuse usaldusväärne alustala ning julgen kinnitada, et mänginud suurt rolli ka meie riigi iseseisvuse kujunemisel 1990. aastatel. Meile lubatavat alternatiivi oleme omal nahal juba tunda saanud: oma energia, energiapoliitika ja energiahindade reguleerimise asemel hulbime "vaba energiaturu" meres, kus börsihindade pöörased kõikumised sunnivad riiki perioodiliselt üüratute elektriarvete saajatele toetuste maksmiseks kukrut kergendama.

Tuulikutele panustamine jätkab ilmselgelt ka Eesti deindustrialiseerimise tendentsi: tootmise asemel on üha rohkem ladusid, arvutiteadlasi, hotelle... Külastajate arvu kasv viimastes on muidugi suur küsimärk.

Hiljuti teatas Eesti Energia taas plaanist hakata tootmisel tekkivat CO2 kinni püüdma ja kasutusele võtma. Kui see on väidetavalt võimalik keemiatööstuses, siis on see ilmselt võimalik ka energiatootmises. Mis tähendab, et põlevkivienergial on endiselt eluõigus.

Teine probleem on inimfaktor. Kui noortele on juba kord sisendatud, et parimad valikud elus on infotehnoloogia, laomajandus ja juhtimine, siis kaevuritele, energeetikutele ja nendega seotud spetsialistidele, kel vanust 45 aastat ja rohkemgi, tekitavad ees ootavad ümberkorraldused suurt stressi, mida vaevalt keegi uurinud on. Küpses eas ei suuda sugugi mitte igaüks oma elus kannapööret teha − ja kuhu sa lähedki?

Kui juba praegu oleks olemas selge plaan, et sel ja sel aastal kerkivad sinna ja tänna nii- ja naasugused ettevõtted, kus on nii ja nii palju vabu töökohti, siis oleks ümber häälestuda lihtsam. Mina ei ole sellist plaani aga näinud, kuulen vaid üldisi sõnu, et "kümned ettevõtted on huvitatud". Säärane ebaselgus rõhub tööinimest. Tema ei saa kaalutleda nagu mõni eliidi esindaja: täna olen saadik, homme minister, ülehomme parteiaparaadi funktsionäär ja siis euroametnik. Neid inimesi ministrist müüjaks või tööliseks saamine küll ei ähvarda ning seega võivad nemad ka edaspidi rahulikult teisi elama õpetada.

Ida-Virumaale rohepöörde valguses tööjõuprobleemide lahendamiseks lubatud 273 miljonit eurot on vähem kui 2000 eurot iga idavirulase kohta. Isegi kui lisame siia veel paar tuhat eurot potentsiaalsete ettevõtjate panust, siis kas sellest piisab majanduse ümberkorraldamiseks, eriti veel majanduskriisi tingimustes? Milline saab olema reformide sotsiaalne hind? Mil määral meie piirkonna elanike arv veel kahaneb? Vandenõuteooria muidugi, aga äkki ongi kellelgi tarvis, et see kahaneks?

Praegune kriis on muide näidanud, et süsinikumajandusest loobumine ei ole kaugeltki pöördumatu protsess. Kasvanud on nõudlus põlevkivienergia järele ning meie kaevurid on taas hinnas. Euroopas on hakanud energiakriisi taustal oma positsioone taastama seni keskkonnakahjulikuks peetud kivisüsi.

Sama loogika hõlmab näiteks ka Eesti LNG-terminali, mille puhul lubadused osutusid vaid tühjadeks sõnadeks. Ning poliitikud muudkui selgitavad ja õigustavad: jah, kaks korda kaks on muidu neli, aga täna on viis ja homme kolm, ja ikka on see vastus õige − olenevalt poliitilisest olukorrast... Meie, lihtinimesed, tunneme end mustkunstisõu publikuna või reisijana laeval, mille kapten otsustab ilma meilt küsimata, kuhu meid viia. Meil ei ole ju keskkonnapöörde teemal mingit referendumit olnud.

Esindusdemokraatia tingimustes saab tavakodanik oma sõna sekka öelda vaid valimistel, edasi kehtestab päevakorra mandaadi saanud eliit. Selleks, et rohepööre oleks tõepoolest õiglane, ei põhjustaks depressiooni ega looks asjatuid lootusi, et majandus ei kaotaks oma jõudu ja stabiilsust ning tähtsuselt esikohal oleks elanikkonna heaolu, mitte loosungid, on selle ülemineku elluviimiseks vaja rohkem otsedemokraatia elemente.

Kui me Eesti energiaturu ümberkorraldamise põhimõtteid endid rahvaküsitlusega ka üle ei vaata, siis jaotame vähemalt võimalikult läbipaistvalt ja põhjendatult ära eurotoetused, millest sõltub regioon saatus järgnevatel aastakümnetel.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles