JUHTKIRI ⟩ Kandideerijad võiksid lubadusi luhvtitades veidi rohkem mõelda

Eelseisvatel riigikogu valimistel on kandideerijad suute teede ehituste lubamisega ilmselt märksa tagasihoidlikumad kui neli aastat tagasi. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik / Arhiiv

Neli aastat tagasi toimunud riigikogu valimiskampaania ajal proovis peaaegu suurem osa kandideerijaid idavirulaste hääli püüda lubadusega, et riik asub rajama Jõhvi ja Narva vahele nelja- või äärmisel juhul kolmerealist uut maanteed.

See oli lihtsalt laiale ringile arusaadav lubadus. Pealegi ammu oodatud, sest sama asja olid erinevad erakonnad lubanud juba 10-15 aastat. Tollane majandusminister Kadri Simson pakkus koguni uljalt välja, et 2025. aastal võiks see asi tehtud olla.

Suurem hoog sellise lubaduse täitmiselt kadus nagu tühjaks jooksnud kütusepaagiga mootorist juba mõned nädalad pärast valimisi. Kui kampaania ajal räägiti kindlas kõneviisis ehitamisest, siis Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioonileppesse läks see kirja juba uduses sõnastuses "seame eesmärgiks neljarealiseks väljaehitamise". Järgmiste valitsuste võimulepetes polnud enam sedagi.

Õige varsti pärast valimisi tuli avalikuks, et neljarealiste teede ehitamise kallale polegi võimalik niipea asuda, kuna aeganõudev eeltöö − planeeringud, keskkonnamõju hindamised, projekteerimised, maadeküsimuste lahendamised jne − on tegemata. Kui nüüd transpordiamet selleks valitsuselt ülesanded sai, on jällegi teede ehitus tohutult kallinenud, Euroopa toetusraha osakaal kahanenud tillukeseks, mitmed kriisid kukil ja ega raha selleks õieti polegi.

Osaliselt on see arusaadav. Kui tuleb valida, kas soetada sõjaka ja verejanulise naabri kõrval elades õhukaitserelvi või panna sadu miljoneid eurosid neljarealistesse maanteedesse, siis tuleb eelistada esimest.

Küll on aga arusaamatu, kuidas ei teadnud poliitikud selliseid lubadusi välja käies, mida tegelikult neljarealiste teede ehitamine tähendab ja milliseid eeltöid see vajab. Või teadsid, aga rääkisid ikkagi? Ja huvitav, mida nad seekord lubavad...