Uusi nimesid tuleb valimistele vähe, ka suuri ideid ei paista
19. november 2022, 00:00
/nginx/o/2022/11/18/14970304t1h3c6d.jpg)
Pühapäeval kinnitab EKRE esimese erakonnana riigikogu valimisteks oma valimisnimekirja. Teised erakonnad jõuavad samuti varsti selleni, seda enam, et suurtele pingutustele vaatamata väga palju uusi või üllatavaid nimesid kellelgi taas kaasata pole õnnestunud.
Enamasti piirduvad üllatused valijatele juba tuntud kandidaatide liigutamisega ringkondade vahel, aga neidki muutusi pole ülemäära palju. Ikka leiame Reformierakonna Tartu esinumbri kohalt Urmas Klaasi, Keskerakonna Saare-, Lääne- ja Hiiumaa nimekirja juhib Jaanus Karilaid ning Isamaa Järva- ja Viljandimaa nimekirja Helir-Valdor Seeder. Suurim ehk Harju- ja Raplamaa ringkond läheb ühe mandaadi võrra veel suuremaks, kuid kõigi erakondade esimehi see siiski sinna kandideerima ei too. Ilmselt ei paelu Martin Helmet perspektiiv peaministrile ja Reformierakonna esimehele Kaja Kallasele otseses võrdluses alla jääda.
Samas on palju teateid tulnud nende staažikate poliitikute kohta, kes nendel valimistel enam end üles ei sea. Jüri Luik, Viktorija Ladõnskaja-Kubits, Indrek Saar, Rainer Vakra, Kadri Simson, Viktor Vassiljev, Marika Tuus-Laul, Martin Repinski, Mailis Reps, Mihhail Stalnuhhin, Keit Pentus-Rosimannus, Andrus Ansip, Ruuben Kaalep, Indrek Tarand. Katri Raigi osalemine valimistel on küsimärgi all, samuti Liina Kersnal. Siim Kallas alguses teatas, et ei kandideeri, aga mõtles ümber. Mõnevõrra selgusetust üht- või teistpidi on ka Taavi Rõivase, Aadu Musta, Sven Sesteri ja Raivo Aegi puhul.
Iga vähegi pädevam inimene, kes tutvub riigieelarve laekumise aruannetega ning on kursis viimaste aastate riigieelarvete koostamise hädadega, kinnitab, et maksusüsteemi reformimisest pääsu ei ole.
Peamised ümberpaiknemised ongi seega lahkujatest vabanevatele positsioonidele. Nii näeme aastaid Nõmmel ja Mustamäel kandideerinud Urmas Reinsalu nüüd Harju- ja Raplamaal.
Eesti 200 lubas suvel välja tulla suure hulga poliitikas uute, kuid muidu Eestis hästi tuntud kandidaatidega, kuid tegelikult võib neid seni ühe käe sõrmedel loetleda: Irja Lutsar ja Peeter Tali. Samas on selge, et nemad panevad üles 125 kandidaadist koosneva täisnimekirja. Ilmselt on see ka Parempoolsete eesmärgiks.
Valimisprogrammi kinnitamiseni pole ükski erakond jõudnud. Reformierakonna juhatus kiitis äsja heaks oma programmi rahanduspeatüki, mis oma väheses ambitsioonikuses on märgiline. Nimelt soovib rahanduspoliitika aastakümnetega oma leivanumbriks teinud ning suurimat hulka endisi rahandusministreid oma ridades eviv erakond napilt kaotada üksikisiku tulumaksu maksuküüru ja tõsta tulumaksuvaba miinimumi 700 euroni. See viimane ei ole eriti oluline muutus, kui arvestada, et praegu on tulumaksuvaba miinimum küll 500 eurot, kuid jaanuarist tõuseb see 654 euroni kuus.
Jürgen Ligi ruttas lakoonilisele maksupeatükile selgitusena lisama, et üleskutsed maksudebatiks on tegelikult "eufemism maksude tõstmiseks, millega Reformierakond nõus ei ole". Osaliselt võib see isegi õige olla, aga iga vähegi pädevam inimene, kes tutvub riigieelarve laekumise aruannetega ning on kursis viimaste aastate riigieelarvete koostamise hädadega, kinnitab, et maksusüsteemi reformimisest pääsu ei ole: kas siis varamaksude puhul, millest ükski erakond enne valimisi rääkida ei soovi, või tarbimismaksude puhul.
Või mis maksumääradest rääkida, ümbertegemist vajaks riigieelarve seadus, mis on tulemuspõhisena muutunud läbipaistmatuks ja loetamatuks. Irooniat on siinkohal paksus kihis, kuna sel teemal avaldas Postimehes programmilise ja samas teravalt kriitilise seisukoha üks Reformierakonna paljudest endistest rahandusministritest Aivar Sõerd. Kahjuks pole tal oma erakonnas palju kuulajaid.
Reformierakond on valimiste põhiteemaks otsustanud teha julgeoleku ning Ukrainas käiva sõja taustal võib see olla pädev valik. Samas on valimisteni ikka veel üle kolme kuu aega, inimesed ei ole enam kaugeltki nii ärevad Eestile vahetult avalduva ohu üle ning hüüded "Ka Eesti on sõjas!" mõjuvad üha häirivamalt. Teised erakonnad saavad valida, kas minna kõige populaarsema parteiga valimiste põhiküsimuse asjas kaasa või siiski rääkida hinnatõusust, Eesti majanduse konkurentsivõimest, töökohtadest, energeetikast ja maksudest.
Ka vastandumine EKRE-le oleks nagu Reformierakonna vaatest loomulik käik, kuid taas − valimisteni jäävate kuude jooksul võib see kujuneda ka ebamugavaks ja isegi määrivaks.