MÄRT MEESAK ⟩ Jõukat Eestit ei ehita ega kaitse seina seest võetud lõputu rahaga

Märt Meesak, ettevõtja, Eesti 200 Foto: Erakogu

2023. aasta riigikogu valimiste kampaania algas tahtmatult sel aastal 24. veebruari varahommikul Vene Föderatsiooni kallaletungiga Ukrainale. 24. veebruari varahommikust muutus ka Eesti erakondade retoorika. Senised ebaõnnestumised ettevõtluspoliitikas, regionaalpoliitikas, meditsiinis, avalikus halduses ja sallivuses olid kõik unustatud. Sõda ja turvatunne varjutasid kõik.

Aga hoolimata sellest, kes kuskil sõna võtab, ikka ja ainult lubatakse valijatele raha, raha ja veel kord raha. Selmet tegelda süstemaatiliselt ja asjatundjate nõuannetele toetudes hinnatõusu põhjustega, tegelevad kõik riigikogu erakonnad maksumaksja raha laialijagamisega ehk hinnatõusu hoogustamisega.

Toetuste eesmärk on tegelda vaeste inimeste (loe: valijate) käitumise ja nende rahulolematuse maandamisega. Rahaga saadavad parteid lõa otsa eeskätt sotsiaal-majanduslikult kehvemal järjel olevad inimesed. Raha maandab sõjakuse ja ülestõusud: keegi ei hakka tänaval mässama ja revolutsioon jääb olemata, kui emotsionaalselt ülesköetud massidele eraldatakse rahaline rahusti.

Keset pidurdamatut rahapõletamist on kõik parlamendiparteid unustanud Eesti ettevõtted ja majandusliku arengu.

Mida suurem on kriis ja mida tugevamad on sellega kaasnevad emotsioonid, seda suuremate summadega üks või teine partei lagedale tuleb. Ja mida suurem on võimulolijate meeleheide eelseisva olukorra suhtes ning mida suurem on hirm valimistulemuste ees, seda radikaalsemate ja arulagedamate toetustega lagedale tullakse.

Järjest tekib pealkirju ja kampaanialoosungeid, kus lubatakse suuremat palka, paremaid sissetulekuid ja toetusi. Ikka ja jälle lubavad poliitikud seda, mida nad tegelikult enda taskust ei maksa. See tuleb kas maksudena kogutud riigieelarvest või siis töötasudena ettevõtjaist tööandjate taskust.

Seejuures ei ole maksumaksja rahaga pralletavatel parteilastel ilmselt kordagi tekkinud küsimust, kuidas raha laialijagamine alandab inflatsiooni, vähendab aina paisuvat bürokraatiat ja ülereguleerimist või aitab kaasa esimese ja/või teise lapse sünnile. Või veelgi enam, kas ettevõtjad jõuavad seda kõike maksudena kinni maksta, kui kriis on uksele koputamas ja konkurentsivõime languse tõttu kogub koondamiste laine juba hoogu. Keset pidurdamatut rahapõletamist on kõik parlamendiparteid unustanud Eesti ettevõtted ja majandusliku arengu.

Raske öelda, kas valitsuserakondade ladvikud arvavad küüniliselt, et ettevõtjate häälel pole kaalu või kaotsi minevad hääled kompenseerib rahaga üleuputatud masside valimisaktiivsus. Kui paljud saavad päriselt aru, et riiki saab pidada, haridust/teadust, sotsiaalhoolekannet, teid ehitada/remontida või tervishoidu saab korraldada ainult ettevõtlusest laekuva maksurahaga.

Hoogu on võtmas kulunud maksudebatt, mille käigus vaieldakse vastastikku tulumaksu protsendi üle, unustades, et toetusteks laiali jagatav raha tuleb kõigi tööandjate panusest, mitte riigikogu erakondadelt, kes ka ise meie kõigi raha eest hakkavad peatselt plakateid kleepima ja end teles ohjeldamatult reklaamima.

Prantsusmaa eraldas just üle kaheksa miljardi ettevõtetele energiahindadega toimetulekuks. Eesmärk on selge: Prantsuse ettevõtted peavad säilitama konkurentsivõime. Varem teatas mõjusatest toetustest Saksamaa.

Mida on teinud Kaja Kallase valitsus? Tegudes mitte midagi, sõnades on seletatud, et meil on niigi Lätist odavam elektrihind. Ärge virisege!

Keskpärase seisakus majandusega ei saa me Eestis endile lubada tipptasemel meditsiinisüsteemi, tipptasemel haridussüsteemi ning veel paljusid teisi vältimatult vajalikke ja harjumuspäraseid avalikke teenuseid. Ainult sõnadest või laenurahast ei piisa.

Julgeolek algab iga inimese kodust. Kui turvaliselt ta tunneb end tööd tehes või ettevõtlusega tegeldes. Kas tal on piisavalt sääste, et kriisid üle elada, ja kas ta tajub, et riik tuleb talle appi, kui majanduslik olukord halveneb. Ettevõtjatest sõltuvad ju peaaegu kõik töövõtjad. Ainult töötajatele raha lubades ei säili töökohad, inimeste sissetulekud ega kindlustunne. Seda saab pakkuda vaid töökoha ja tööandja olemasolu.

Ometigi räägivad kõik parteid suurte sõnadega innovatsioonist ja sellest, kuidas nad hakkavad Eesti elu uueks looma, kui anda just neile hääl. Olgu öeldud, et sellist juttu ajavad erakonnad valetavad, ja juba aastaid. Innovatsioon ei ole olemasoleva raha ümberjagamine. See on süsteemne tegevuste tervik homse jõukuse kasvuks. Jõukuse ja nutikuse kasvu tagavad kokkulepped peaksid olema väljaspool poliittehnoloogilist rabelemist. Seda saavutab avalik sektor koostöös erasektori ehk ettevõtjatega. Üks ilma teiseta ei toimi.

Ma soovin näha valitsust, mis on otsustusjulge, ettevõtjasõbralik ning näoga kõikide Eestimaa inimeste poole. Julge juhtimise tulemusena tehakse vajalikud muudatused kriitika kiuste ära ka juhul, kui lahendused ei ole esmapilgul üleliia populaarsed, vaid Eesti kestmise ja arengu seisukohast üksnes väga vajalikud. Luues ettevõtlikele ja iseseisvatele inimestele majanduslikuks tegevuseks parimad tingimused, on kergem aidata ka neid, kes päriselt abi vajavad.

Mida rohkem on Eestis tegusaid ja jõukaid kodanikke, seda paremini suudavad nad kaitsta iseendid ning enda loodud riiki.