ERIK GAMZEJEV ⟩ Turism on teinud Ida-Virumaa ülejäänud Eestile lähedasemaks

Ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Sel sügisel manala teele läinud Ida-Virumaa legendaarne rännumees ja giid Enn Käiss oli juba 1990. aastate alguses veendunud, et Ida-Virumaa teeb tuntuks turism. Tookord võtsid võimud sellist juttu parimal juhul kui oma ala fanaatiku veidrat unistust.

Tõepoolest, sel ajal ei olnud veel Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumi, Kiviõli mäel seikluskeskust, mitmeid nüüdisaegseid spaasid Soome lahe ääres ega peeneid mõisahotelle. Ei korraldatud suvist Narva energiajooksu ega talvist ööjooksu, teravaid elamusi pakkuvaid seiklusspordivõistlusi mööda Ida-Viru rabasid, tööstusmaastikke ja kärestikke. Jõhvi balletifestivali, aga ka selliste Ida-Viru tunnusüritusteks tõusnud festivalide nagu "Station Narva" või "Mägede hääl" korraldajad käisid alles koolis või lasteaias. Saka mõisa praegune peremees Tõnis Kaasik oli ametis keskkonnaministrina Edgar Savisaare valitsuses. Polnud veel ei Jõhvi kontserdimaja ega Vaba Lava Narva teatrikeskust.

Turism ning kultuuri- ja spordisündmused on teinud Ida-Virumaa ülejäänud Eestile varasemast lähedasemaks, kuid palju stereotüüpe ootab veel murdmist.

Nüüdseks on turismist saanud üks Ida-Virumaa edulugusid. Hoolimata sellest, et järjepanu on tulnud tõrjuda eri laadi tagasilööke ja sageli võidelda ka ellujäämise nimel.

Kui Venemaa turistidega ei tasu nende sõjaka presidendi tõttu palju aastaid arvestada, pingutavad Ida-Viru turismielu eestvedajad selle nimel, et veenda soomlasi lisaks Tallinnale külastama ka Narvat ja Peipsi kanti. Ida-Soomes, kust on samuti kadunud Vene turistid, mõlgutatakse taas mõtteid Kotka ja Sillamäe vahelise laevaliini taastamisest.

Kokkuhoidvad ja ühiselt tegutsevad Ida-Virumaa turismiettevõtjad suutsid just koroona-aastatel enneolematult palju siseturiste enda juurde meelitada. Paljudele oli see üldse esimene käik sellesse Eestimaa nurka. Selgus, et oma väikesel kodumaal on veel, mida avastada. Osa sai Ida-Virumaast sõltuvuse.

Viimastel aastakümnetel valminud uued seiklemise ja sportimise paigad, matkarajad, kultuuriasutused, spaad ja söögikohad on teinud Ida-Virumaa elukeskkonna ka kohalikele inimestele varasemast rikkalikumaks ja aidanud maha matta mujalt tulnute eelarvamusi, et selles kandis pole vabal ajal midagi huvitavat teha.

Enn Käiss leidis juba 30 aastat tagasi, et Ida-Virumaad ei tohiks kuulutada šokiturismi sihtpaigaks, mida seiskunud nõukaaegsete tööstusettevõtete varemed ja tuhaplatood või karjäärid võimaldasid. Pigem tasub tuua esile Ida-Virumaa kontraste ja selle piirkonna ainulaadsust, kus on kõrvuti tööstus- ja loodusmaastikud ning erinevad kultuurid ja rahvad.

Enn pidas oluliseks, et Ida-Virumaa näitaks end külalistele kogu Eesti jaoks tähtsa piirkonnana. Giidina oli tal näiteks kombeks esimest korda põlevkivikaevanduse aherainemäele sattunutele rääkida, et kuna peaaegu kõik Eesti elanikud on olnud elektri tarbijatena osalised nende mägede tekkimisel ja kasvamisel, siis võiks igaüks nüüd oma isiklikud tonnid neid kive, mida ametlikult jäätmeteks liigitatakse, siit koju ära viia...

Ida-Viru kontrastide ja mitmekesisuse tunnetamine on ka praegu tähtis. Liiga kergelt saab see piirkond jätkuvalt mujal Eestis külge stereotüübid, mis pole küll üdini valed, kuid ei peegelda samas kuigi täpselt Ida-Viru tegelikkust. Üks tüüpilisi lihtsustatud eelarvamusi, mida ikka veel kuuleb, on see, et Ida-Virumaa on puhas vene kants, kus elavad vaesed, Eesti riigi suhtes kurjalt meelestatud inimesed.

Oluline oleks teada, et Ida-Virumaa 130 000 elaniku seas on ka ligikaudu 25 000 eestlast. See on rohkem, kui on elanikke näiteks Põlvamaal, Läänemaal või Hiiumaal. Kuigi kindlasti on Ida-Viru elanike seas ka Putini toetajaid, pole neid Tallinnas vähem. Samas tunnevad paljud Ida-Viru venelased, kes on pannud oma lapsed eesti kooli ja on hinges suured Eesti patrioodid, end põhjendatult häirituna, kui neid lahmides putinistideks lahterdatakse.

Ida-Virumaa töötuse määr, 11,3 protsenti, on ülekaalukalt suurem kui üheski teises maakonnas. Nii on see olnud väga lühikeste vaheaegadega juba veerand sajandit. Samas on Ida-Virumaal vabu töökohti, kus pakutakse Eesti keskmisele lähedast palka, töötukassa andmetel rohkem kui enamikus teistes maakondades. Mõned aastad tagasi suureks koondajaks olnud kaevandused otsivad energiakriisi ajal taas töötajaid, nagu ka rajamisel olevad uued ringmajanduse ettevõtted.

Suhteline vaesuse määr on Ida-Virumaal kõrge. Kuid piirkonnale omase kontrastina on Ida-Virumaa keskmise brutopalga poolest võrdluses teiste maakondadega pigem esimeses kui tagumises pooles.

See tuleb sellest, et kaevurite ja energeetikute palgad on Eesti keskmisest tunduvalt suuremad. Maakonnas on küllaltki suur osakaal hea palgaga avalikul sektoril: jõustruktuuride töötajad, meedikud, õpetajad. Kui järgmisest õppeaastast hakkavad Ida-Virumaal eesti keeles õpetavad õpetajad saama poolteist korda suuremat palka kui nende kolleegid mujal Eestis, siis kergitab see maakonna keskmist palka veelgi. Kaupmeestel ja teenuste osutajatel on, mida Ida-Virumaalt püüda.

Turism ning kultuuri- ja spordisündmused on teinud Ida-Virumaa ülejäänud Eestile varasemast lähedasemaks, kuid palju stereotüüpe ootab veel murdmist. Ja selleks pole midagi paremat kui ise kohale tulla, vaadata ja rääkida inimestega.