MARKO SANDRE ⟩ Jõuludeks eneseväärikust

Marko Sandre, Eesti 200 liige Foto: Erakogu

Käes on imeline aeg, mis algab esimese advendiga. Lapsed koostavad jõulusoovide nimekirju, riigikogu liikmed kingisaajate nimekirju. Katuseraha on väärikas summa ja seda jagatakse paljudele, kellelt häält või teenet oodata on.

Samal ajal valmistub riigitelevisioon eetrisse andma järjekordset telesaadet "Jõulutunnel", et väga suure tähelepanu all koguda õilsa eesmärgi nimel rahvalt raha riigi probleemide lahendamiseks. Möödunud kahel aastal on kogutud raha vähiravifondile Kingitud Elu.

Nii tehakse ühiskonnale moraalseks kohustuseks toetada võitlust väga raske haigusega, et osta ravi, mida riiklik solidaarne ravikindlustus piisavas mahus ei hüvita. Raha on igalt poolt ja kogu aeg puudu, kas või seda näidet vaadates on selged kaks asjaolu.

Katuseraha oleks võinud suunata otse raskelt haigete inimeste aitamisse.

Esiteks on neli miljonit eurot, mis saadikute üksikotsustega laiali jaotatakse, palju suurem summa kui need 660 000 eurot, mis eelmisel aastal televaatajatest annetajate toel koguti.

Teiseks on selge, et katuseraha oleks võinud suunata otse raskelt haigete inimeste aitamisse. See oleks avalikkuse silmis säästnud väga palju praeguste riigikogu liikmete väärikust ning teisalt oleks andnud väga otsest ja vaieldamatult vajalikku abi neile, kes on tõeliselt lootusetus ja raskes seisus.

Riiklikul tasemel lubatakse toetada kõiki, kes tunnevad, et neil raha napib. Ma ei suuda kuidagi mõistlikuks pidada seda, kui meil aasta-aastalt aina rohkem igaüht ja iga asja eest toetatakse, riigi poolt raha antakse, jagatakse ja üksnes selle kaudu valitsetakse.

Inimesel pole vaja muud kui eneseväärikust, tunnet, et sa saad endaga ise hakkama. Ilma almuseta, ilma vajaduseta kedagi kummardada omaenese makstud maksuraha eest. Samuti on vaja teadmist, et riigilt saab abi ka siis, kui seda tõeliselt vaja on.

Mis oleks, kui me seda enam ei teeks? Enam ei peaks toime tulemiseks paluma almust riigi või kohaliku omavalitsuse või Euroopa käest. Ei kodaniku, ettevõtte, aga erakonnana. Et me reaalselt suudaks oma raha ise teenida, ilma et sellega kaasneks bürokraatia ja tunne, et kogu su eksistents on võimalik vaid toetuste najal.

Mina arvan, et peeglisse peaks vaatama igaüks: miks me loodme, et miski muutub, kui me ise selleks midagi ei tee? Kui valime harjumuspärase "sama-vana-tavalise", siis miks loodame, et homme on midagi teisiti?

Soovin, et igaüks võiks end taas tunda väärikana, inimesena, kelle käes on kontroll oma elu ja oma riigi üle. Meil on oma pisikeses riigis reaalne võimalus oma elu muuta, see on suur võimalus ja uskumatu privileeg. Ilusat advendiaega meile kõigile!