Hendrik Aguril ja tema valimisliidul oli võimalus käituda teisiti. Oli võimalus luua koalitsioon inimestega, kellel ei ole kahtlustusi korruptsioonis ega seisa ees pikk ja kurnav uurimine ning kohtupidamine. Hendrik Agur loobus sellest võimalusest ja otsustas naasta oma varasemate partnerite rüppe.
Uuel võimuliidul, mille liidrid on isamaalised volikogu esimees ja linnapea, ei ole väidetavalt ühtegi kokkulepet kellegagi ühiseks tegutsemiseks. Olles ligi 30 aastat Kohtla-Järve munitsipaalpoliitikas, ei oleks ma nii naiivne, et oli võimalik saada valituks ilma kokkuleppeta. Ehk siis vähemalt kaks kokkulepet oli juba olemas. Ja neid hakkab tulema veel ja veel, vastasel juhul ei ole võimalik linna juhtida. Sa pead kokkuleppeid tegema. Kogu aeg. Ja on sinu valida, kellega sa neid kokkuleppeid teed.
Kohtla-Järve linnavolikogu esimees kleebib minule personaalselt frustratsiooni ja solvumise silti külge. Jah, ma olen frustreerunud ja solvunud. Sest mul on väga kahju. Kahju oma kodulinna pärast, kahju selle pärast, mis ja kuidas linnajuhtimises toimub. Ma olen väga solvunud, et linnale mainekahju tekitanud isikud on endiselt linna aktiivselt juhtimas. Ma olen solvunud, sest pakkusin kolleegidele ainuvõimu haaranud valimisliidust oma nõu ja abi linna koos juhtida, kuid nad eelistasid teisi partnereid.
Ma siiralt soovin uuele volikogu esimehele ja uuele linnapeale edu. See töö ei ole lihtne. Olen näinud väga palju erineva edukustasemega volikogu esimehi ja linnapäid meie linnas. Kuid kõigi nende edukus ja hakkamasaamine on sõltunud täpselt sellest, kellega ja milliseid kokkuleppeid nad on teinud. Samasugused valikud on ka täna.
Ma soovin, et linnajuhid oleks oma valikutes väga ettevaatlikud. Sellest sõltub, kas Kohtla-Järvel on endiselt piisavalt seda pori, mida pritsida. Või siiski saab ükskord linna nii puhtaks, et tolmukübetki ei oleks. Niikaua aga kuni poris püherdatakse, lendab ka pritsmeid. Paraku.