MARKO SANDRE ⟩ Hoiame silmad pallil?

MARKO SANDRE, algaja poliitik (Eesti 200) Foto: Erakogu

Kataris toimuva jalgpallipeo ja kinodes linastuva "Lõvide vennaskonna" taustal tuleb mulle alati meelde mu jalgpallitrenn ning platsi ääres uskumatult kõva häälega torisev Aavo Sarap, meie treener.

Tema sõnum mulle oli lihtne: hoia silmad pallil. See lause tekitas minus hulganisti küsimusi, rohkem segades, kui aidates mu kehvadel silmadel pallil püsida. Kui pidevalt palli jälgida, siis mis ma teen, kui ma ta kätte saan? See küsimus on siiani vastuseta.

Aastaid hiljem lugesin kuskilt teise targa mõtte, et jalgpallis on platsi nägemine tähtis ja hinnatud oskus, mida mitte kõigile võrdselt antud pole. Selle kunsti ületamatu meister on näiliselt platsil lonkiv Messi, kes siis oskab teistest varem ette näha platsil toimuvat ja reageerida murdosa sekundit varem. Teda vaadates tekkis mul õigustatud küsimus, miks minul kästi alati palli jälgida, kui platsi jälgimine palju tähtsam on. Vastus oli julm, aus ja silmi avav. Platsi saab jälgida ainult see, kes palli valdab ilma seda vaatamata. Ma polnud üldse hea jalgpallur, kohe ausalt. Mu vend samas − väärt mees palliplatsil.

Mida rohkem pisikesi erinevaid elektri tootmise viise ja salvestusvõimalusi, seda sõltumatumad ja riigikaitse seisukohast kaitstumad me oleme.

Jälgin huvi, entusiasmi ja hirmuga Eestis toimuvat tuumajaama diskussiooni, mis keskendub praegu ainult ühele küsimusele: kas üldse lubada tuumajaama või mitte? Rahva ettevalmistamiseks käivad innukad ettevõtjad juba uurimas-puurimas, lõhkudes sellega väärtuslikku loodust ja kohalike elanike närve. Aga harjutamine teeb meistriks ja varsti on eesti rahvas treeningutel piisavalt karastunud ega pilguta järjekordse puurimise peale enam silmagi.

Niisiis, kas lubada tuumajaama või mitte, vaat milles on küsimus. Ning kõigi silmad langevad pallile ja jälgivad seda põrgatamist. Kuid... tuleme nüüd loo alguse juurde tagasi ja tuletame meelde, et platsi ehk laiema pildi nägemine on palju tähtsam. Me küll oleme selles küsimuses õpipoisi staatuses, aga ärme lase end eksitada maagidel, kes ajavad asju üle platsi, samal ajal kui meie suu lahti palli jälgime.

Minu seisukoht on, et mida rohkem pisikesi erinevaid elektri tootmise viise ja salvestusvõimalusi, seda sõltumatumad ja riigikaitse seisukohast kaitstumad me oleme. Üksik suur tuumajaam ei annaks meile midagi rohkemat kui praegu Vene piiri ääres toimetav elektritootmine. Selle langemisel vaenlase kätte oleksime ilma elektrita. Isegi hind on ühe suure tootja puhul ikkagi kõike muud kui tarbijasõbralik.

Seega peaks meil tegelikult tulevikus olema tuulepargid, päikesepaneelid, salvestusvõimalused ja mitu pisikest 4. kategooria moodultuumajaama, soovitatavalt erinevate omanikega üle terve riigi laiali. Kui riik oleks olnud ettenägelik ja tulemustele orienteeritud, siis tuulejaamad oleksid valmis ning omanikud tegeleksid juba salvestamise probleemidega, sest sellest sõltub nende rahakoti suurus. See on lai pilt. See on terve plats. Aga mida meie teeme? Me jälgime palle. Mitut palli korraga, et aga keerulisem oleks.

Hetkel ühe suure jaamana planeeritav 3+ kategooria tuumajaam on juba eilne päev. Öeldakse, et Euroopa Liidul pole regulatsioone, et isegi lubada 4. kategooria moodultuumajaamu. Ja seda olukorras, kus USA ja Ukraina allkirjastasid moodultuumajaamade Ukrainasse ehitamise leppe. Öeldakse, et 4. kategooria on kauge tulevik ja täpselt ei teagi, mis saab. Vale: loe üle-eelmist lauset. Mooduljaamade ehitamist saab tõesti alustada võib-olla viis aastat hiljem, kuid need on kataloogikaup. Sa ostad vabrikutoote, samal ajal kui 3+ jaama hakkad kokku panema kohapeal, ja millal see valmis saab.... Olkiluoto kirgi küttev lõputu ehitamine on üks tore näide.

Riigil on vaja pikka plaani, mida ilmselt praegu pole. Ja riigil on vaja tõsiselt tegelda bürokraatia vähendamisega ettevõtjate teel. Meil oleks praegu oluliselt rohkem tuulejaamu ja me poleks sabassörkija rollis, kui riik oleks taganud eesmärgile pühendunud asjaajamise. Praegu peaks nui neljaks saama kõigile soovijatele liinide võrguühenduse kohe ja doteeritult, mitte määramatus tulevikus. See oleks asi, mille nimel tasuks investeerida raha rekordkasumeid tootvast riigi elektrifirmast.

Riik peaks praegu tegema kõik selleks, et olla valmis 4. kategooria oluliselt turvalisemateks mooduljaamadeks, pingutades selle nimel nii riigisisesi kui olles esirinnas Euroopa Liidus. Aga plaan, et loome ühe suure, valmissaamise ajaks juba vananenud jaama, mis varustab tervet Eestit ning muutub maksumaksja vastutuseks ja koormiseks sisuliselt kohe, kui ta valmis saab - see plaan tuleb maha matta kui positiivse perspektiivita.

Meie riik ei peaks olema kui alustav triblaja, vaid kui virtuoosid Aavo Sarap ja Messi.