/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Aastaid tagasi võisime rääkida sellest, et Ida-Virumaa on õnnetussurmade poolest Eestis punase laterna rollis. Eriti palju oli veel kümmekond aastat tagasi tulesurmasid, aga ka uppumisi, mäletame ka traagilisi tööõnnetusi eelkõige põlevkivisektoriga seotud ettevõtetes, surmaga lõppenud gaasiseadmetest tulenevaid õnnetusi kodudes jne. Kokkuvõttes võib öelda, et lõviosa neist on välditavad, kui ei eirata ettevaatusabinõusid.
Viimased aastad on näidanud kahanemise märke eelkõige tulekahjudega seotud surmajuhtumite puhul ning ka gaasiseadmetega pole olnud traagilisi õnnetusi, nagu oli veel 5-6 aastat tagasi. Päästeamet selgitab seda inimeste teadlikkuse kasvuga, aga selle üks osa on kahtlemata ka asjaolu, et enamikus kodudes on suitsuandur juba ammu eluruumi tavapärane osa. Ka vingugaasiandurid on aina rohkem ja rohkem levinud. Suitsuandur muutus Eestis kohustuslikuks juba 2009. aastast, vingugaasiandur aga aastast 2018. Nende ohutusseadmete populariseerimine Ida-Virumaal ei läinud libedalt. Suitsuanduri kohustuslikuks muutumise aastal oli maakonna majapidamistest vaid 16 protsendil see olemas. Nüüd räägib päästeameti peadirektor, et Eestis on see seade "vaid" 87 protsendil kodudest.
Küllap on teavituskampaaniad, aga ka näiteks trahvid mänginud oma rolli selles, et inimesed on muutunud teadlikumaks enda elu ohutumaks muutmisel. Aga kindlasti on olulist rolli mänginud ka traagilised õnnetused, milles inimesed on hukkunud ning hiljem on selgunud, et nad oleksid võinud pääseda, kui oleksid kasutanud kodus suitsu- või gaasiandurit või jalakäijana liikluses helkurit.