ENN VESKIMÄGI ⟩ Viimane aasta on mõjunud tööstusele laastavalt

Enn Veskimägi, Eesti mööblitootjate liidu juhatuse esimees Foto: Madis Veltman / Scanpix

Probleemid algasid ettevõtjatel juba 2020. aastal, kui oli koroona ja suleti piire. Eriti rõhus see neid eksportivaid ettevõtteid, kes pidid oma klientidega asju ajama veebis.

Eelmise aasta kevadel olukord küll leevendus, kui piirid uuesti lahti läksid, kuid samal ajal kasvasid mitmesuguste kaupade hinnad. Eriti puit, metall ja kõik, mis liikus, olid kallinenud alates 30 protsendist, mõned kaubad kallinesid puidusektoris ja mööblisektoris kuni 100 protsenti.

Tekkisid ka tarneraskused. Kevadel saime COVIDist enam-vähem vabaks ning suvel oli mõned kuud niisugust aega, kus tekkis lootus, et nüüd saab uuesti täie auruga tööd teha ja eksportida. Aga siis tulid energia hinna tõus, mis mõjus üsna laastavalt. Me kõik mäletame neid elektriarveid augustikuu eest, kui väljas oli 30 kraadi kuuma. Leidsin, et energia hind hakkab kõige rohkem mõjutama tööstussektorit, kus on suur energiatarbimine, ja eriti neid, kes ekspordivad. Ja nii juhtuski.

Ma olen läbi elanud kaks hästi sügavat kriisi ja mõtlesin, kas see kolmas kriis on mulle jõukohane.

Septembri esimestel päevadel kohtusime sporti tehes Lillepi pargis juhuslikult peaministriga ja ma kirjeldasin seda olukorda, et kui nüüd mingeid meetmeid ei tule, siis tõenäoliselt seisavad ees nii koondamised kui ka sulgemised. Lootus oli ja peaministergi ütles tookord, et sellega tegeldakse ja see on ka Brüsselis arutuse all.

Võtsime tööandjate ja kaubanduskoja juhtide kaudu ühendust mõlema majandusministriga. Oleme kaks korda kohtunud Riina Sikkutiga ja ühe korra ka Kristjan Järvaniga. Aga siis kadus igasugune lootus, et midagi juhtuma hakkab. Kristjan Järvaniga kohtumine lõppes tööandjate keskliidu volikogus niimoodi, et volikogu liikmed, kes enamuses on majandusharuliitude juhid, olid väga pettunud, et minister tuli, laiutas käsi ja tal ei olnud ühtegi sõnumit meile. Ta tuli sellele kohtumisele sisuliselt ette valmistamata.

Minu sõnum oli, et vaadake, kuidas käituvad meie naaberriigid. Jah, me oleme väike ja me ei saa võrrelda ennast Saksamaaga. Tõesti, Saksa riik panustas nende energia hindade leevendamisesse 100 miljardit ja majandus hakkab taastuma. Aga kui me võrdleme ennast lähinaabritega, Läti ja Leeduga, siis ka nemad suutsid panustada natuke rohkem kui ühe miljardi. Eesti vaid 0,2 miljardit.

Paraku on praeguses seisus juba puidusektoris ettevõtteid, kes on oma uksed kinni pannud. Väga kahju oli sellest, kui oma uksed sulges AS Repo Vabrikud, kes oli Eesti mööblitööstuse suurimaid tarnijaid.

Mööbliliidu juhina jälgisin seda terve aasta. Nende olukord karmistus praktiliselt iga kuuga. See algas juba sellest hetkest, kui hakati seaduslikult ahju ajama ka puitu. See, mis kütteks läks ahju, see oli üks ja sama fraktsioon, mis palgitöötlemisel järele jäi. Sellega hakkasid ka plaadi hinnad kasvama, mis avaldas mõju mööbli hindadele. Kui liita juurde rekordilised energia hinnad...

Me töötasime enam kui 70 protsendi ulatuses välisturgudel. Üks meie haru oli hotellide sisustamine, mida me oleme teinud 17 aastat üle terve Euroopa, isegi Lähis-Idas. Suvel hakkasid meie hinnad konkurentsivõimetuks muutuma. Meid suruti hinnaga alla, me jõudsime lõpuks nulli ja osutusime ikka veel liiga kalliks.

Mõned meie kliendid tõmbasid lihtsalt osa projekte pausile ja panid pidurid investeeringutele. Sealt hakkas see jada peale, mis puudutas mööblisektorit. Juba novembrist läks suur osa mööblitööstusettevõtteid, kes vähegi eksportisid ja kellel oli, mida müüa, üle neljapäevasele töönädalale. Oli ettevõtteid, kes aasta lõpus töötasid isegi kolmepäevase töönädalaga.

Paljudel ettevõtjatel, kaasa arvatud minul, tuli langetada väga raskeid otsuseid. Ma olen läbi elanud kaks hästi sügavat kriisi ja mõtlesin, kas see kolmas kriis on mulle jõukohane. Me ei tea ju, millal see kriis lõpeb, sest vaatamata kõigele käib sõda. Ma saan ka sellest aru, et väga palju panustatakse praegu kaitsesse, rahastatakse julgeolekut, aga ettevõtlus jäi nagu kõrvale. Mulle teeb see väga suurt muret, et kui praegu hakata neid meetmeid rakendama, siis tegelikult osa see enam kindlasti ei puuduta.

Ettevõtjaid vaevab ka tööjõupuudus hoolimata sellest, et meil on töötukassas arvel üle 50 000 töötu. Meil ei ole ikkagi tööjõudu võtta. Need probleemid tulenevad kõik haridussüsteemist. Ma olen siinsamas kõnepuldis olnud ka mõned aastad tagasi, kui arutati eriti tähtsa asjana kutseharidust. Kui ma olin oma ettekande lõpetanud, oli saalis 12 inimest. Imestasin tookord, miks eriti tähtsad asjad nii väheseid inimesi huvitavad. Ega täna ei ole samuti täissaal, kuigi see probleem, mida siin arutatakse, puudutab ju kõiki inimesi, mitte ainult ettevõtjaid.

Meie haridussüsteem vajab reformimist. Meil ei jätku matemaatika ja füüsika õpetajaid. Me kõik teame, et pooled õpetajad on juba jõudmas pensioniikka. Kuidas lahendada seda küsimust, sest tööstus vajab insenere? Insenere ei ole. Neid otsitakse tikutulega, me ise koolitame veel tagatipuks.

Äriregistris on meil üle 600 mööbliga seotud firma. Kevadel lõpetab puiduvaldkonna magistrantuuri tehnikaülikoolis kuus inimest, kellest kaks on välismaalased. Jagamisele läheb neli inimest. Kas kujutate ette, milline nõudlus, milline valik neil on? Veel 1990ndate keskel lõpetas igal aastal 30-40 õpilast ja mööbliettevõtteid oli Eestis tol ajal, pakun, et üheksa. Nii et iga ettevõte sai 5-6 noort spetsialisti. Praegu on arvud vastupidi. Kahjuks.

Lühendatult riigikogus 26. jaanuaril peetud ettekandest