ROMAN KUSMA ⟩ Loobuda põlevkivielektrist oleks kuritegu
2. veebruar 2023, 00:00
Viimased kolm aastat oleme elanud pidevas kriisis ja muredest puudust pole olnud meist mitte kellelgi. Need kolm äärmiselt keerulist aastat on viinud inimeste närvid viimse piirini ja pannud ettevõtete jätkusuutlikkuse proovile.
Siinkohal ma ei peatu pikemalt koroonakriisil, mis pani korvamatu põntsu inimeste vaimsele tervisele ning surus paljud ettevõtted, sealhulgas terve meelelahutus- ja turismisektori põlvili maha. Paljud pole sellest siiamaani toibunud.
Kui jätta kõrvale geopoliitika, siis praegu on meie kõigi ühine mure energia hind ja sellega kaasnev inflatsioon. Ja võib-olla ka see, et meil ei ole sellega valitsuse tasemel piisavalt tegeldud. Universaalteenus, mida riik praegu pakub, on ajutise meetmena riske natuke maandanud küll, kuid sellega ei tohi leppida ja harjuda, et nüüd ongi normaalne, et elektri eest 200 eurot megavatt-tunnist küsitakse.
Minu arust on üks suur mure ka see, et nagu poliitikutest saavad ministrid, nii hakkavad nad rääkima mingis omas, tavainimesele arusaamatus keeles. Kui pensionäride ja viimasel ajal eriti õpetajatega suhtlemisel on poliitikud leidnud kerge tee, mis on pensionide ja palgatõusu lubamine, siis ettevõtjatega ühise keele leidmine käib valitsusel tihti üle jõu.
Kuidas peaksid ettevõtjad mõistma seda, kui eelmise aasta septembri alguses "A-stuudios" esinedes ütles majandusminister, et mis ettevõtetel viga, nemad võivad kõrgema elektrihinna ju oma toote hinna sisse kirjutada. Jutt käis peaasjalikult kodumaise toiduainetööstuse olukorrast lahvatanud energiakriisi valguses. Mitte suvaline inimene tänavalt, vaid Eesti Vabariigi valitsuse majandusminister ütles, et ettevõtetel on energiakriisis lihtne.
Lisaks ütles ta seda olukorras, kus Eesti inflatsioon oli tõusnud euroala kõrgeimaks, ulatudes 24 protsendini. Selle asemel et otsida lahendusi inflatsiooni leevendamiseks, oli majandusministri sõnum ettevõtjatele umbes selline, et visake aga rahumeeli inflatsioonikatlasse õli juurde ja tõstke hindu nii palju, kui tahate. Kui lõpuks keegi teie kallist toodet enam ei osta, siis pole midagi teha, tuleb uksed kinni panna. Nii lihtne ja loogiline see mõne meelest ongi. Ma ei uskunud oma kõrvu, aga nii see paraku oli.
Täiesti mõistetamatus keeles suhtles hiljuti valitsus Paldiski LNG-terminali rajajatega. Kas teie saite millestki aru? Mina küll mitte. Kord räägiti, et kes esimesena terminali valmis ehitab, see selle ka saab, siis jälle, et soomlastel on seda rohkem vaja. Kokkuvõttes võib öelda, et räägiti pudikeeles.
Samuti rääkis vähemalt mulle arusaamatus keeles peaminister, kui ta põhjendas kõrgeid elektrihindu sellega, et me oleme sõjas. Selle peale ei saa jätta küsimata, kas me sõdime Euroopa Liiduga või. Sest just Euroopa Liit on kehtestanud meile ulmelised CO2 maksud, mis meie elektriarveid põhjendamatult tõstab. Ei ole mulle arusaadavas keeles keegi suutnud ka ära seletada, kuidas tekib CO2 hind.
Järjest rohkem ja rohkem räägitakse rohepöördest. Keskkonnahoid ja planeedi säästmine tervikuna on asjad, millele peavad suurt tähelepanu pöörama kõik. Aga ka siin ei ole keegi inimkeeli lahti seletanud, kuidas kõrge CO2 hind globaalset soojenemist pidurdab, kui elektrit võib toota, põletades ükskõik mida, kas või kummikuid.
Aga tundub, et see ei ole kaugeltki kõik. Kellelegi kuskil tundub, et me elame siiski veel liiga hästi. Mõni päev tagasi lugesin uudistest, et Euroopa Liidu tasemel on kokku lepitud ja loodud uus CO2 maksustamise süsteem ETS2, mis kohustab ka kütusemüüjaid CO2 kvoote ostma. See tähendab, et meile lajatatakse taas uue kütuse ja toasooja hindade tõusuga, mis tähendab ka seda, et uus inflatsioonilaine on tulekul.
Siinkohal tahaksin küsida, kes kõrgest CO2 maksust tegelikult kasu saab. Kindlasti ei ole need eurooplased ja Euroopa Liidus tegutsevad ettevõtted. Elektritootjad teenivad sellega küll hiigelkasumeid, samal ajal elanikkond vaesub valguskiirusel.
Kui me räägime konkurentsist rahvusvahelisel turul, siis tänu Euroopa Liidu "innovatiivsele" CO2 maksule ja meie kõrgetele elektrihindadele on nii Eesti kui ka kõik Euroopa firmad sattunud tohutult ebavõrdsesse konkurentsi näiteks võrreldes Hiina ettevõtetega. Vägisi jääb mulje, et meile kehtestatud CO2 maks teenib eelkõige Hiina, USA ja kõigi teiste tööstusriikide huve, välja arvatud Euroopa Liidu liikmesriigid.
Kui rääkida globaalsest CO2 emissioonist arvude keeles, siis pea kolmandik kogu maailmas emiteeritavast süsihappegaasist paisatakse õhku Hiinas ning Aasias tervikuna on CO2 emissioon üle 50 protsendi ülemaailmsest CO2 toodangust.
Eesti on 1990. aastate algusest vähendanud CO2 emissiooni poole võrra. Nüüd ütleb Euroopa Liit, et pange oma põlevkivielektri tootmine üldse kinni ja me anname teile selle eest 350 miljonit eurot. Ma saan aru, kui pakutaks 350 miljonit eurot aastas ja 20 aastat jutti. Aga loobuda omaenda energia turvalisusest sellise kommiraha eest, no kuulge! See oleks ikka ülim kuritegu omaenda rahva vastu ja ma loodan, et mitte ükski valitsus sellist sammu ei astu.
Eesti Vabariigi valitsus ja riigikogu peaksid olema oma rahvale suunanäitajad igas mõttes. Ka selles, kuidas olla inimlik, kuidas omavahel suhelda, kuidas üksteist toetada, kuidas ajada ühiselt Eesti asja. See aga, mis meieni ehk rahvani siit mäe otsast jõuab, on üks lakkamatu kraaklemine.
Soovin, et siin ruumis oleks vähem vihkamist ja rohkem armastust, vähem ärapanemist ja rohkem koostööd.
Lühendatult 26. jaanuaril riigikogus peetud ettekandest.