VALLO REIMAA ⟩ Võimukandjad Tallinnas, ärgake!
11. märts 2023, 00:00
Valimistulemused Ida-Virumaal näitasid, et üle poole seniseid Keskerakonna valijaid on radikaliseerunud.
Mihhail Stalnuhhini puhul oli see ennustatav, kuid Aivo Petersonile oma hääle andnud veelgi enam radikaliseerunud hääletajate puhul ennustati nende jäämist protesti märgiks koju. See, et nad tulid siiski välja ja väljendasid oma meelsust (mis vastandub Eesti ametlikule ideoloogiale), näitab, et nende radikaliseerumine on arenenud arvatust kaugemale. Siit edasi on juba väike samm, et osa neist julgeks avaldada oma meelsust ka avalikel demonstratsioonidel.
Kui vaadata Keskerakonna kandidaate, siis Yana Toomi isikumandaadis ei olnud kahtlust. Esinumber Kaido Höövelsoni aktsiad seevastu pidevalt langesid ja lõpuks polnud talle riigikogu kohta ennustada enam võimalik. Lõpuks langes ta oma nimekirjas koguni neljandale kohale.
Teise ringkonnamandaadi peakandidaadina pidasin tõenäoliseks Dmitrijevi, kes näib esindavat uue põlvkonna keskerakondlasi. Tegelikult sai teise koha hoopis Aleksei Jevgrafov, kelle väljaütlemised ei erinenud palju Stalnuhhini omadest.
Asjaolu, et Jevgrafov kuulus pikka aega Reformierakonda, näitab ilmekalt, et Ida-Virumaal ei pruugi erakonda kuuluvus tähendada veel maailmavaadet. Eeldasin, et sama valijasegmenti püüdev Stalnuhhin tõmbab Jevgrafovi häältest kuivaks.
Näeme, et Eesti riik on hakanud kaotama oma positsioone Ida-Virumaa keskregioonis.
Tegelikult iseloomustas neid valimisi venekeelse valijaskonna julge protestimeelsus, mistõttu jagus piisavalt hääli ka Jevgrafovile, kes läheb Toomi loobumisel ka riigikogusse. Dmitrijev jäi esimesena varusse.
Suuremad häältekorjajad Ida-Virumaal olid Mihhail Stalnuhhin 4578, Aivo Peterson 3969, Jana Toom 3457 ja Aleksei Jevgrafov 1405 häälega. Liites siia ka ülejäänud Vasakpartei ning veel mõne keskerakondlase hääled, saame kokku ligi pool Ida-Virumaal valimas käinute koguarvust. Arvestades, et kohalikel valimistel saavad osaleda ka Venemaa kodanikud ja kodakondsuseta isikud, võiks Tallinnastki vaadates kohale jõuda, et tegemist on Eestile riiklikult tähtsa probleemiga, millele tuleb vastavalt reageerida.
Kui keegi endiselt arvab, et see on vaid Narva teema, siis tegemist on sügava eksitusega. Aivo Peterson ei osutunud suurimaks häältekorjajaks sugugi mitte Narvas, vaid hoopis Jõhvis, Kohtla-Järvel ja Sillamäel. Näeme, et Eesti riik on hakanud kaotama oma positsioone Ida-Virumaa keskregioonis ning Tartu rahu läbirääkimistel Vene delegatsiooni välja pakutud Kunda piirijõgi polegi enam kaugel. Head Tallinna võimukandjad, ärgake palun!
Reformierakond sai kokku 4177 häält ehk 0,8478 kvooti. See on tunduvalt vähem kui Stalnuhhin üksinda ja vähem ka Vasakparteist. 2019. aastal saadi 0,9767 kvooti ning üle-eelmistel valmistel 0,8352 kvooti ehk samal tasemel.
Meelis Kiili kogus 1294 häält. Silma paistab reformarite pikk pink (Maris Toomel 954, Aivar Surva 654, Anneki Teelahk 508). Neli poole tuhande ületajat suutis vastu panna veel ainult Keskerakond.
EKRE-l oli Alleri näol kompensatsioonimandaat juba kindlustatud, kuid nimekiri tervikuna püsis samuti enam-vähem varasemal tasemel − 0,504 kvooti (2019. aastal 0,5789 kvooti). Viiesaja piiri ületajaid oli neil kaks (Aller 813, Breivel 757), mis kinnitab vana tõde, et ühe supertähe puudumisel on vaja ringkonnamandaadi jaoks vähemalt nelja keskmist häältekorjajat.
Eesti 200 nimekiri kogus 0,4981 kvooti, mis jäi tunduvalt alla küsitluste protsentidele. Võib-olla sai saatuslikuks, et kogu kampaania keskendus Iljinile, kuid see oleks end õigustanud vaid juhul, kui Iljinist oleks selle tulemusena saanud "supertäht". Seda aga ei juhtunud. Ta kogus küll tublid 1108 häält, kuid jäi ka ainsaks poole tuhande hääle piiri ületajaks. Selle tagajärjel jäi pink lühikeseks, mis mõjutas otseselt üldist häältesaaki.
Eesti 200 puhul sai varem osutatud nende ühele murekohale, et sihtrühma suhtelise nooruse tõttu ei pruugi nad väga aktiivselt hääletama tulla. Võimalik, et nii just juhtuski. Just sellele nooremale rühmale oma liidrit välja ei reklaamitud, kuigi nimekiri pakkus selleks võimaluse.
Sotsiaaldemokraatide tulemuseks jäi 0,4571 kvooti. Nende puhul on see selge ebaõnnestumine, sest eelmisest korrast saadi Katri Raigi toel 1,0386 kvooti ning 2015. aastal Jevgeni Ossinovski toel 1,0018 kvooti. Piret Hartman seekord samaväärseks häältemagnetiks ei osutunud, kuigi tegi Ida-Virumaa kohta tubli tulemuse (994 häält, Odinets 630 häält).
Neilgi sai probleemiks lühike pink. Ilmselt ka see, et eelmise korra kolmas number Maksim Iljin osales nüüd Eesti 200 nimekirjas ja viis endaga kaasa märkimisväärse osa potentsiaalsetest sotsiaaldemokraatide valijatest.
Isamaa tulemuseks jäi 0,2379 kvooti (2019. aastal 0,4579 kvooti, 2015. aastal 0,5737 kvooti). Viiesaja hääle piiri ei õnnestunud ületada ühelgi kandidaadil (Agur 441, Veiser 341). Näib, et Ida-Virumaal on Isamaa suurimaks probleemiks saanud EKRE lisandumine mängulauale.
Eesti 200 lisandumine ei toonud hääletuskastide juurde uusi valijaid, kuid lahjendas kõigi teiste häältesaaki, kõige vähem seejuures Keskerakonna oma.
Tulevikule mõeldes on see küllalt nukker olukord, eriti kui arvestada, et Keskerakonna varasem valijaskond on muutunud oluliselt radikaalsemaks. Küsimus, kuidas saada noori valima, jäi seegi kord lahendamata. Tulevikku arvestades on see aga esmatähtis.