ANVAR SAMOST ⟩ Uued opositsioonierakonnad vajavad kosmeetika asemel uutmist (1)
25. märts 2023, 00:00
Valimised võitnud Reformierakond on valinud teiste riigikokku jõudnud erakondade seast endale sobivad partnerid ning peab nendega nüüd liigselt kiirustamata valitsuse moodustamise kõnelusi. Iga paari päeva tagant tulevad kolm tulevase võimukoalitsiooni osapoolt ajakirjanike ette ja annavad üldsõnaliselt teada järjekordsest läbitud teemaplokist. Reformierakond teab, et suure tõenäosusega kuulub peaministri positsioon neli aastat neile, sest 37 kohta riigikogus just seda tähendab.
Läbirääkimistele kutsutud erakondade valijad on rahul. Eesti 200 toetus on rahvusringhäälingu tellitud Kantar Emori esimese valimistejärgse küsitluse andmetel tõusnud 14 protsendilt 16 peale ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna oma 10 protsendilt 12 protsendile. Võimuliitu loovate erakondade kogutoetus on 57 protsenti, mis vastab üsna täpselt riigikogus saadud 60 mandaadile.
Hoopis teistsugune on pilt kolme opositsiooni jääva erakonna poolt vaadates. Kaotajatega ei ole rahul toetajad ega liikmed.
Kantar Emori sama küsitluse andmeil on neli riigikogu kohta kaotanud ja uues koosseisus seega väikseimaks fraktsiooniks osutunud Isamaa toetus valimiste-eelse ajaga langenud kaks protsendipunkti valimiskünnise lähedale kuuele protsendile.
Niipea pole ka näha, et need valimistel kaotanud EKRE, Keskerakonna ja Isamaa madalad toetusnumbrid tõusma võiksid hakata − kui just uus valitsus kohe ise enda populaarsust kahandama ei asu.
EKRE toetus hakkas langema juba enne valimisi ning on nüüd 16 protsendi tasemel, mis 2021. aasta tipuga võrreldes tähendab ligi 10 protsedipunktilist kahanemist. Kaks kaotatud mandaati võib näida rahuldav tulemus vaid Keskerakonnale, kes kaotas lausa 10 kohta ja jääb 15protsendilise toetusega alla nii EKRE-le kui Eesti 200-le.
Niipea pole ka näha, et need madalad toetusnumbrid tõusma võiksid hakata − kui just uus valitsus kohe ise enda populaarsust kahandama ei asu. Esialgu on opositsioonil raskusi isegi meedias pilti saamisega.
EKRE esimees Martin Helme on asunud lüüasaamist matma e-hääletuse vaidlustamise alla. See ei tõsta toetust tagasi varasemate tippude juurde, kuid pakub tuumiktoetajatele ja aktiivile tegevust ning taas üht ühendavat vaenlase kuju. Kauaks seda teemat ei jätku ning küsimus, kuidas edasi, tuleb lahendada.
Taas, võrreldes EKREga, on Keskerakonnal sama mure sõna otseses mõttes mitmeid kordi suurem ja ähvardavam. Aga kas lahenduseks on 2016. aastast erakonda juhtinud Jüri Ratase vahetamine Tallinna linnapea Mihhail Kõlvarti vastu? Kui asi oleks ainult meedia ja potentsiaalsete kaasatundjate tähelepanu saamises, siis see oleks nii vähemalt suvel aset leidva erakorralise parteikongressini lihtne. On neid, kes kahtlustavad, et Kõlvarti ootamatu väljakutse ongi kaval lüke, mis aitab pisutki koalitsioonikõneluste pidajatelt pilke eemale tirida.
Samas vaatame Kantar Emori küsitluse rahvusrühmadepõhist toetust Keskerakonnale. Eestikeelsetest valijatest toetab neid praegu vaid seitse protsenti, mis jätab Keskerakonna viiendale kohale, kaugele tasemest, mida Jüri Ratas alates 2016. aastast sihtinud on. Venekeelsete valijate seas on Keskerakonna toetus 47 protsenti, mis pole võrreldav varasemate näitajatega, kuid teiste erakondadega võrreldes endiselt mäekõrgune ülekaal. Siiski on venekeelsed valijad vähemus, kes üksi ei tee valimiste võitjat. Et Kõlvarti juhitav Keskerakond eestlaste seas Eesti 200 ja EKREga samasse liigasse tõsta, tuleks aga kardetavasti kaotada veel suur hulk venekeelseid toetajaid.
Isamaa vaates võiks optimist öelda, et veel neli aastat parlamendis on kindel ning ka valitsusse võib selle aja jooksul korra pääseda. See on paraku kõik.
Üksnes juhivahetus ei päästa ühtegi valimistel lüüa saanud erakondadest. Küll oleks neil kõigil teoreetiliselt võimalik end opositsioonis uuendada ja põhjalikult ümber kujundada.
EKRE-l on see kõige lihtsam, tuleks teha järele kõik, mida Soome Perussuomalaiset viimase paari-kolme aastaga on teinud. Näiteks Jaak Madisoni riigikokku toomisega Kalle Grünthali kolikambrisse saatmine oleks kõva sümbolväärtusega esimene samm.
Keskerakonnal ja Isamaal aitaks uute valijateni jõuda uute inimeste kaasamine erakonda. Uute inimestega tulevad alati uued ideed ning julgeid mõtteid Eesti elu paremaks tegemiseks ei näi valitsuse moodustajatel palju olevat.
Kui selle pingutusega paari aasta sees hakkama ei saada, siis seisavad kaks pika ajalooga Eesti erakonda silmitsi marginaliseerumisega või peavad lootma õnnele.