Võime üksnes ette kujutada, mida võib kaasa tuua olukord, kui mahajäetud talumajades on kustunud viimanegi tuluke ja äärealadel vihiseb vaid tuul.
Oleme kodulähedase hariduse tagamiseks ka omajagu ära teinud. Kui Keskerakond kandis valitsusvastutust, siis tõsteti kohalike omavalitsuste tulubaasi majanduskriisiaegsete kärbete tasemele. See andis linnadele ja valdadele lisaressursi muude vajalike tegevuste kõrval ka kodulähedasse haridusse investeerida.
Digilahendusi arendati koroonaperioodil tugevalt ning kasutajad võtsid need omaks. Samas näitas see, et vajadus n-ö päriselt koolis käimise järele on suurem, kui varem võib-olla arvati. Õpilaste võimete ja pädevuste erinevused tulid selgelt välja.
Kindlasti on vaja, et meie e-õppevahendid oleksid ajakohased ning neid arendataks pidevalt, kuid need ei asenda õpetajat, klassiruumi, koolimaja ega kaasõpilasi. Samas peaksime endalt küsima, kas oleme hajaasustusega piirkondades kasutanud kõiki e-riigile omaseid võimalusi tänapäevast haridust omandada.
Tean inimesi, kes juhivad suure osa ajast kaugtööl olles suuri ettevõtteid, järjest rohkem riigiasutusi pakub paindlikke töövorme ning isegi perearstide hulgas on leidnud kasutust videokonsultatsioonid. Ei ole saladus, et maakoolidesse on keeruline õpetajaid leida ja olemasolevad pedagoogid peavad andma mitut õppeainet.
Pakun siinkohal välja, et kodulähedase hariduse jätkusuutlikkuse huvides võiks praegusest aktiivsemalt rakendada veebitunde, kus õpetaja saaks ekraani vahendusel korraga tundi anda mitmele maakooli klassile. Õpilased oleksid loomulikult klassiruumis ja neile pakuks tuge abiõpetaja.
Valitsus ei hooli maapiirkondadest