Riik ei saa maakoole Exceliga mõõta

Eesti Keskerakonna esimees Jüri Ratas Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Eesti maaelu elujõulisus on väärtus, mille eest tuleb riigil tugevalt seista. Kurvastav on lugeda, kuidas maakoolide püsimine on suuresti raha taga, kuna kohalikel omavalitsustel ei ole piisavalt raha koolimaju senisel kujul ülal pidada ja õpetajate palgakasvuga toime tulla.

Rahalised raskused ei peaks aga viima maakoolide sulgemiseni. On oluline, et riigi poolt oleks tuntav abikäsi, et igas Eestimaa paigas oleks kättesaadav kodulähedane haridus. Vähetähtis ei ole ka see, et just kooli olemasolu on aidanud paljudel peredel maale kolida. Kuid pidev ohutunne kooli sulgemise ees on ka piirkonna arengu jaoks pidurdav ja tekitab ebakindlust tulevikus maale elama kolida soovivate elanike seas.

Lapsi kipub küll maapiirkondades vähemaks jääma, kuid maakoole külastades on alati südamest rõõmustav näha, kui pühendunult teevad tööd maakoolide õpetajad ja kui õpihimulised on lapsed. Ümbritsev mõjutab palju ja arusaadavalt on väikeses koolis mõnusam õppida, sest õpetaja tähelepanu on rohkem õpilastel. Seetõttu ei tohi koolide olemasolu vaadata ainult kulude võtmes, vaid ka sellest vaatest, kui palju annab see kogukonnale tagasi.

Eestis on väga erineva asustustihedusega, erinevate ühenduste ja vahemaadega piirkondi. Keskerakond on alati teadvustanud nn linna- ja maakoolide erinevusi. Kõige paremini tunnevad kohapealseid olusid kogukonna liikmed ise ning suudavad volikogude kaudu otsuseid teha.

Rohkem digipööret

Hariduspoliitika on Keskerakonna äsja lõppenud riigikogu valimiste platvormi kõige esimene peatükk ehk meie erakonna jaoks on haridusküsimused ääretult olulised. Oleme välja toonud hulga punkte, mis kehtivad nii koolidele üldiselt kui arvestavad ka erisusi. Näiteks on meie lubaduste hulgas käivitada investeeringute programm, korrastamaks ja nüüdisajastamaks meie haridusasutusi üle Eesti. Kuid sealt leiab ka muid punkte, näiteks õpetajate töötasu ja motivatsiooni kohta.

Võime üksnes ette kujutada, mida võib kaasa tuua olukord, kui mahajäetud talumajades on kustunud viimanegi tuluke ja äärealadel vihiseb vaid tuul.

Oleme kodulähedase hariduse tagamiseks ka omajagu ära teinud. Kui Keskerakond kandis valitsusvastutust, siis tõsteti kohalike omavalitsuste tulubaasi majanduskriisiaegsete kärbete tasemele. See andis linnadele ja valdadele lisaressursi muude vajalike tegevuste kõrval ka kodulähedasse haridusse investeerida.

Digilahendusi arendati koroonaperioodil tugevalt ning kasutajad võtsid need omaks. Samas näitas see, et vajadus n-ö päriselt koolis käimise järele on suurem, kui varem võib-olla arvati. Õpilaste võimete ja pädevuste erinevused tulid selgelt välja.

Kindlasti on vaja, et meie e-õppevahendid oleksid ajakohased ning neid arendataks pidevalt, kuid need ei asenda õpetajat, klassiruumi, koolimaja ega kaasõpilasi. Samas peaksime endalt küsima, kas oleme hajaasustusega piirkondades kasutanud kõiki e-riigile omaseid võimalusi tänapäevast haridust omandada.

Tean inimesi, kes juhivad suure osa ajast kaugtööl olles suuri ettevõtteid, järjest rohkem riigiasutusi pakub paindlikke töövorme ning isegi perearstide hulgas on leidnud kasutust videokonsultatsioonid. Ei ole saladus, et maakoolidesse on keeruline õpetajaid leida ja olemasolevad pedagoogid peavad andma mitut õppeainet.

Pakun siinkohal välja, et kodulähedase hariduse jätkusuutlikkuse huvides võiks praegusest aktiivsemalt rakendada veebitunde, kus õpetaja saaks ekraani vahendusel korraga tundi anda mitmele maakooli klassile. Õpilased oleksid loomulikult klassiruumis ja neile pakuks tuge abiõpetaja.

Valitsus ei hooli maapiirkondadest

See on loomulikult ainult üks meede, mida valitsust moodustavad erakonnad peaksid kindlasti kaaluma, et koolidele vajalikku tuge pakkuda. Esmajoones tuleb muidugi vastata küsimusele, kas kodulähedase hariduse tagamine on riiklikult oluline teema või mitte. Kahetsusväärsel kombel ei ole ma kuulnud maakoolide osas toetavaid sõnumeid praeguselt haridusministrilt Tõnis Lukaselt (Isamaa). Loodava valitsuskoalitsiooni liikmetest üritas poliitilise avaldusega ("Omavalitsused, pange koolide sulgemine pausile, kuni koalitsioonilepe on tehtud") miinust vähendada Lauri Läänemets (SDE), kuid tema sõnadel puudub kaal. Nii, nagu tehti üle sotside juhi pea ära otsus kaotada tasuta ühistransport, nii kirjutatakse üheskoos alla ka maakoolide sulgemisele.

Ma ei süüdista siinkohal valusaid otsuseid tegema pidanud kohalikke omavalitsusi, kes on aastaid maakoolidele oma eelarvest peale maksnud. Tegemist on oluliselt sügavama ja laiema probleemiga, mis kätkeb regionaalpoliitikat selle kõige laiemas mõttes ning loomulikult ka julgeolekualaseid küsimusi.

Võime üksnes ette kujutada, mida võib kaasa tuua olukord, kui mahajäetud talumajades on kustunud viimanegi tuluke ja äärealadel vihiseb vaid tuul.