SIRJE POTISEPP ⟩ Miks toidu hinnad ei lange?

Sirje Potisepp, Eesti toiduainetööstuse liidu juhataja Foto: Arvo Meeks / Scanpix

2023. aasta algas toidutootjatele mõnevõrra positiivsete sõnumitega: hakkasid langema toorme hinnad, nagu näiteks nisu või toorpiim, aga ka gaasi ja elektri hind on mõnevõrra alla tulnud. Siiski on ennatlik oodata ka kiiret toidukaupade hinna langust, kuna nende hindadesse on sisse programmeeritud eelmise aasta hinnarallide laastav mõju, eriti toorainete ja energia puhul.

Energia suhteliselt madalad hinnad tänu soojale talvele on olnud vahest leevenduseks ka toiduainetööstuse sektorile, aga ärgem unustagem, et enne kriisi lähtusime gaasi hinnast 20 €/MWh ja elektri puhul 40 €/MWh. Nüüd rõõmustame, kui hinnad jäävad alla 200 ja 400, samal ajal kui energeetikafirmad on suurtes kasumites ja riigieelarvesse laekub nii käibemaksu rohkem kui ka Eesti Energia kasumist tulenevaid dividende.

Energiamahukad tootmisettevõtted, sh toidutööstused, pole endiselt praktiliselt mingit tuge saanud, päästerõngana reklaamitud universaalteenus on osutunud farsiks ning kehtib ütlemine, et kui üks asi on juba algusest saati vildakas, pole õnnestumist loota.

Oleme langenud justkui majanduskriisi nõiaringi, kus hinnad kasvavad, mis toob surve palkade kasvuks, mis jällegi toob kaasa uued hinnatõusud, sest palgaraha peab mahtuma ju toote hinda.

Vaadates just kokku löödud värskeid 2022. aasta andmeid näeme, et toiduainetööstuse sektoris on kulud ületanud tulusid ja sektoris on osa tööstusharusid kahjumis. Eriti lihatööstus, kus konkurents on ülitihe ja sealiha hind püstitab ka praegu rekordeid ning on viimase 20 aasta kõrgeim. Aga ka pagaritööstus.

Mõistame täielikult meedia, jaekaupmeeste ja inimeste ootusi, et hinnad alanevad, sest elektri börsihinnad, mis on avalikud, näitavad õnneks langust. Kuid läheb veel aega, enne kui need hinnaalandused meie ettevõteteni ja omakorda lõpphindadesse jõuavad. Poolnaljatamisi öeldult: ainult kütuse maailmaturu hinnad jõuavad ülehelikiirusel tarbijateni, teiste toorainete hinnad kahjuks mitte.

Põhjus on väga lihtne: toorainete tarnimiseks on sõlmitud tarnelepingud ja hinnad fikseeritud kas lühemaks või pikemaks ajaks, sõltuvalt sellest, kui palju keegi ettevõtjatest on julgenud või saanud võtta riske. Meie ettevõtted fikseerisid hinnad üldjuhul pikemaks ajaks, sest hinnad kallinesid ju lausa tundidega ja oht toorainest ilma jääda oli ülisuur.

Samuti on sektoris endiselt probleeme tööjõu leidmisega tootmistesse ning inimeste palgatõusu ootused on jätkuvalt suured. On ju inflatsioon olnud Eestis kiire ja kõrge (2022. a 20%, toiduainetel isegi 30%), samas kui palgatõus on olnud ka meie sektoris vaid ca 10% ja jäänud veelgi rohkem alla töötleva tööstuse keskmisele.

Majanduses on aga kõik teatavasti omavahel seotud ning igasugused hinnatõusud, k.a palgakasv, toidavad taas inflatsiooni. Nii olemegi langenud justkui majanduskriisi nõiaringi, kus hinnad kasvavad, mis toob surve palkade kasvuks, mis jällegi toob kaasa uued hinnatõusud, sest palgaraha peab mahtuma ju toote hinda.

Tarbijate puhul näeme selgelt juba alates eelmise aasta suve algusest, kus "viineriindeks" hakkas kasvama, et järjest on süvenenud kampaaniahindade otsimine ja suurenenud kampaaniamüügi osakaalu kasv. Kaubandusketid on välja toonud trendi, et kampaaniate osakaal on kasvamas ja juba üle 50% müüdud kaubast on kampaaniatooted. Samas on kaubandusketid kiirelt hakanud korrigeerima ka oma sortimente, pakkudes hinnatundlikele tarbijatele odavamaid importtooteid, mis on toodetud riikides, kes ettevõtteid toetavad. Nii on saladuslike omamärgitoodete ehk private label'ite osakaal juba näiteks Rimis üle 24% ja see kasvab, sama näeme ka COOPi kauplustes.

Loomulikult on selline trend murettekitav, sest inimene ei saa Eesti toodet osta, kui seda poeriiulil ei ole! Kuidas aga sellise konkurentsiga meie ettevõtted hakkama saavad, näitab aeg. Ettevõtted peavad tegelema nii tootearenduse kui turundusega, et püsida samasugustega toodetega konkurentsis nii hinna ja kvaliteedi poolest. Tarbijana sooviksime siiski sortimenti Eesti toodetest ja võimalust teha ise valik kas Eesti toote või ei tea kus ja kelle toodetud importtoote kasuks või kahjuks. Arvan, et Eesti tarbijad lausa väärivad valikuvõimalust!

Endiselt on ka meie ekspordivõimekus pärsitud: kõrged energiahinnad on tekitanud ebavõrdse olukorra teiste riikidega, kus ettevõtteid keerulisel ajal toetatakse.

Hinnatõus justkui peatub mõnede toormete puhul, kuid me ei tea praegu veel, millal ja kas ning kui palju see jõuab meie ettevõtete ostulepingutesse. Praeguseid tooteid valmistatakse veel vanade lepingute pealt, mis on sõlmitud 2022. aasta sügisel. Siis paraku ei nähtud ette mingisugustki langust. Ilmselt 2023. a teisel poolel näeme, kas tuleb tegelik langus või mitte ja milline on selle aasta teraviljasaagikus.

Üldiselt on meie ettevõtted valmis hinnalangust edasi viima jaekettidele ja sealt edasi juba tarbija letihindadesse, seda aga siis, kui suudame kriisi nõiaringist välja murda. Heaks näiteks on piimatoodete hinnad. Toorpiima hinnatõus on olnud 100% ning see pani piimatööstused olukorda, kus tarbijad ei ole valmis vastu võtma ülikõrgeid letihindu. Nüüd, kui toorpiima hind enam iga kuu ei tõuse, suudavad ka piimatööstused konkurentsis püsida ning oodata on piimatoodete hinna langust. Kõik need raskused oleksid olnud seljatatud või ennetatud palju kiiremini, kui riik ei oleks maha maganud hetke, millal oli võimalik ja ka vajalik olukorda sekkuda ning asuda kriisi (ehk käest ära läinud energiahindade ja inflatsiooni kasvu) juhtima. Saagu sellest korralik õppetund uuele valitsusele.