ANVAR SAMOST ⟩ Miks nad seda teevad?
6. mai 2023, 00:00
Reformierakonna, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna uue valitsuse plaanitav automaks on täiesti ootuspäraselt tekitanud ühiskonnas suurema ärrituse laine. Iga infokild, mis segasele plaanile mingi uue vaatenurga lisab, leiab aktiivset uurimist ja tegelikult ei tea keegi jätkuvalt midagi täpsemat kui automaksuga aastas koguda soovitava rahasumma suurust − 120 miljonit eurot.
Valitsuse koalitsioonileping ütleb veel vähem: "Kehtestame automaksu 1. juulist 2024." Koalitsiooni väärtuste ja poliitiliste eesmärkide osas on küll üks lauseosa, mis viitab autostumise vähendamise soovile, kuid seda hoopis kavandatava maa- ja ruumiameti kontekstis.
Nii ongi täiesti lahtine, kas automaks hakkab tegema mingit sorti vahet sõidukite CO2 heitest, võimsusest, hinnast, vanusest või kasutusotstarbest lähtudes, kas riik hakkab seda sisse nõudma auto esimesel arvele võtmisel või igakordsel omanikuvahetusel, registripõhiselt igal aastal sõltumata sellest, kas auto üldse liikluses osaleb, või tuleks maksu maksta ainult tegeliku kasutuse alusel.
Kui rahvusringhääling sai kätte transpordiameti koalitsioonilepingu tuules kokku kirjutatud memo, milles amet pakkus, et sõiduki esmase registreerimise maksuks võiks kehtestada 1800-2000 eurot ning mootorsõidukimaksu keskmine määr võiks olla 100-120 eurot aastas, siis lugesid inimesed sellest kirjutatud ülevaateid mitu päeva nii aktiivselt, et huvi ulatus koroonaaegsete piirangute detaile selgitanud uudistega samale tasemele. Aga tegu oli kõigest ametnike vaatega, millest mitte ükski aspekt ei pruugi tegelikku seadusesse jõuda.
Väide, nagu tuleks Eestis automaks sisse viia üksnes sellepärast, et paljudes teistes Euroopa riikides nii on, kuulub aga üldse puhta demagoogia valdkonda.
Tegelikult ei pruugi automaksu ka üldse tulla, sest ilmselgelt ei ole tegu populaarse algatusega. Lisaks, nagu juba mainitud, ei näi uuel valitsusel olevat siin muud eesmärki kui lihtsalt 120 miljonit eurot prognoositaval alusel kokku koguda. Vastuolulised signaalid koalitsiooni seest, kus üks pool räägib hajaasustusega piirkondades elavate vaesemate inimeste maksuhoobist säästmisest ja teine pool tahab maksust vabastada üle 60 000 euro maksvaid elektriautosid, annavad ebakindlusele pinda juurde.
Väide, nagu tuleks Eestis automaks sisse viia üksnes sellepärast, et paljudes teistes Euroopa riikides nii on, kuulub aga üldse puhta demagoogia valdkonda.
Õigupoolest näitab see argument Reformierakonna viimaste kümnenditega läbi tehtud muutuse ulatust. Erakonnast, mis veel 2000. aastate esimesel poolel taotles Eesti julget eristumist vana Euroopa majandus- ja maksupoliitikast, pole enam jälgegi.
Kuigi automaks läheb paljudele korda, on küsimärgid teiste uue valitsuse plaanitavate maksumuudatuste puhul tegelikult olulisemad.
Kui rahandusministeerium avaldas suure kiirusega ette valmistatud koalitsiooni esimese maksumuudatuste paketi tulude ja kulude analüüsi, kujunes paljudele poliitikutele üllatuseks, et valu, mis maksutõusude kommunikeerimisega kaasas käib, on peaaegu asjata. Lisanduv ja peamiselt rikkamatele keskenduv tulumaksuvabastus, tulumaksu, käibemaksu ning aktsiiside tõus ei vii Eesti riigieelarvet märkimisväärselt tasakaalule lähemale. Tulumaksumäära muudatused jätavad riigieelarvesse püsiva augu, mida teiste maksude tõus kompenseerib.
Lihtsalt öeldes on tulumaksumuudatuste summaarne mõju valitsussektori eelarvepositsioonile kuni äsja valitud riigikogu volituste lõppemiseni 2027. aastal negatiivne enam kui 100 miljoni euroga aastas.
Miks nad seda teevad? Minu kui ajakirjaniku käest on erinevad inimesed seda küsimust viimastel nädalatel sageli küsinud.
Raske öelda. Ilmselt on Reformierakonnale nende kõige peamine ja kõige kallim valimislubadus maksuvaba tulu määra tõstmisest 700 eurole nii armas, et kaalub üles retoorikas pidevalt tähtsustatava eelarvetasakaalu. Aga tõsi on ühtlasi see, et kuigi makse tõsta Reformierakond enne valimisi ei lubanud, on nüüd neljaks aastaks nende käes 37 kohta 101-kohalises riigikogus ja uute valimisteni läheb neli aastat.
37 mandaadist tulenevale enesekindlusele viitab ka tulumaksumuudatuste ja käibemaksutõusu sidumine kobareelnõuks ning selle kiirkorras usaldushääletuse abil riigikogus seadustamine. Mõjuanalüüse ja arutelusid saab pärast korraldada kõiki erutavale automaksule.