Mõne aja eest hakkas levima meediateavitus, et vabatahtlikud on valmis üksikuid toavangi jäänud vanureid jututamisega abistama. Tean omast käest, et üksik liikumisvaegusega vanur ei vaja niivõrd jututajat, kuivõrd mopitajat ja putitajat, mõnel puhul ka supitajat. Ma hästi ei usu, et keegi tahaks pesemata akendega koristamata toas võõra vabatahtlikuga lihtsalt jututada.
Vanainimene tunneb vastupidi arstide ja sotsiaalkindlustuse ametnike arvamusele valu kõrval ka häbi. Kõrghariduse diplomit omamata olen oma diagnoosiga tuvastanud, et ükskõiksus ja pealiskaudsus on meie ühiskonna vähkkasvaja, mille siirded on levinud enamiku asutuste ja ametnikeni. Sõeluuringutega ollakse lootusetult hiljaks jäänud.
Haapsalust pärit luuleklassiku Ernst Enno tütretütar, eesti kirjanik Elin Toona, kes 7aastasena lahkus pagendusse, naasis paari aasta eest 84aastasena kodumaale. Ostis korteri Taeblasse, sest kunagine sünnilinn Haapsalu näitas piltlikult öeldes ust. Elinil pole Eestis tööstaaži, seega ei saa ta pensioni ega oma õigust haigekassa teenustele.
Poolteise aasta eest kirjutasin sotsiaalkindlustusametisse ja küsisin, kas Elin võiks saada rahvapensioni. Selgitasin, kes üldse Elin Toona on ja kui suur on tema panus meie kultuuriloosse. Vastus oli selline: "Kuna proua Elin Toona pole elanud Eestis viit aastat, siis pole talle võimalik määrata rahvapensionit."
On äärmiselt küüniline öelda, et kõrges eas inimene peab viis aastat ootama, saamaks riigilt 336 eurot ja 39 senti. Ma ju loodan küll, et Elin elab kaugelt üle üheksakümne, aga seda, et ta pika ootamisaja jooksul nii eakana kordagi arstiabi ei vaja, ma küll ei usu.