VIRVE OSILA ⟩ Sellised inimesed

Virve Osila. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Vähemasti paar korda kuus tunnen endas tugevat soovi vabandada, et ikka veel elus olen. Meedia kajab kurtmisest, et eakate osakaal meie väikeses riigis on liialt suur, et pensionidele kulub liialt palju raha, et vananev rahvastik koormab ühiskonda jne.

Seda pole vanal inimesel kerge kuulata, paratamatult tekib süütunne. Alates aprillist ületas mu pension esimest korda mõne euroga viiesaja piiri. Kui mind poleks käsi pikal seda raha ootamas, saaks ilmselt aina suureneva ametnike arvuga sotsiaalministeeriumi kabinettides vanad kohvimasinad uute vastu vahetada või toetada riigikogujate hüvitisfondi, et nood veelgi hoogsamalt rahva raha eest tsirkust teeksid või... Võimalusi raha laiaks löömiseks jagub. Minusuguse riigipajukil pidamisest ei tõuse ju mingit tulu, üksnes kulu ja tüli.

Kuid see lugu pole minust. Ehkki olen osake ühisest nimetajast − toimetulekuraskustega eakatest inimestest. Tundub, et vanu inimesi nähakse ja koheldakse mingi eri liigina, kes hoomamatul moel on siia ühiskonda sattunud. Neid vana aja jäänukeid võõristatakse ja neisse ei osata kuidagi suhtuda − nagu oleksid inimeste moodi, aga mitte päris...

Ma ei pea silmas neid pikaealisi, keda Looja on õnnistanud hea tervise ja terava taibuga. Kes on seetõttu oma hoiuarve kopsakaks kasvatanud ning teeninud välja keskmisest kõrgema pensioni. Kellel on jaksu kõrges easki tööl käia ja ühiskondlikus elus, eelkõige poliitikas usinalt kaasa lüüa. Minu lugu keskendub endataolistele, kelle füüsise ja vaimu on ajahambad auguliseks purenud, aga kes kõige kiuste lusikast kinni hoiavad ega raatsi seda nurka visata.

Tundub, et vanu inimesi nähakse ja koheldakse mingi eri liigina − nagu oleksid inimeste moodi, aga mitte päris...

Mul on omaealisi ja vanemaid sõpru-tuttavaid üle Eesti, aga meil on sarnased kogemused. Arstiabi vajades teavitatakse meid esmalt, et oleme vanad. Seda teab igaüks meist isegi, oma sünniaasta ju püsib meeles.

Kunagi arvasid valged isandad, et mustad orjad ei tunne valu. Tänapäeval on teadus välja selgitanud, et isegi taimedel on valuretseptorid olemas. Siiski istub nii mõneski kabinetis kõrgesti haritud tohter, kelle arust on valu vaid ealine iseärasus ja kui oled vana, siis valuta terviseks.

Mõne aja eest täienes eakate paturegister veelgi. Nüüd me oleme ka ravimisõltlased ja rahustite liigpruukijad. Sellele tuleb piir panna, öeldakse. Nii et vaene vanur ei pea võitlust pidama mitte ainult valu, vaid ka rahutuse ja unetusega. Kui noored nõuavad kanepi legaliseerimist, et elu lõbusam oleks, siis tudikesed hoidku palderjanistki näpud eemal.

Ühiskonna koormamise kõrval räägitakse vahtussui väärikast vananemisest. Et tuleb ainult ise küsida ja pöörduda, et sotsiaalabi on alati võimalik, kui see on vajalik. Kuid just see küsimine nullib väärikuse. Abi paluda on väga raske. Ja alati ei oska ka. Muutuvad seadused, teenindusasutused vahetavad nime või kaovad sootuks, vahetuvad ametid ja ametnikud.

Sotsiaalhoolekanne võikski selle eest hoolt kanda, et vanurile abi pakkuda, tema käekäigust huvituda. Tänased hädised eakad olid ju kunagi töised ja tegusad ning igaüks panustas omal moel ühiskonda. Kuidas uusehitised kõrgusse kasvaksid, kui all vundamenti poleks?

Mõne aja eest hakkas levima meediateavitus, et vabatahtlikud on valmis üksikuid toavangi jäänud vanureid jututamisega abistama. Tean omast käest, et üksik liikumisvaegusega vanur ei vaja niivõrd jututajat, kuivõrd mopitajat ja putitajat, mõnel puhul ka supitajat. Ma hästi ei usu, et keegi tahaks pesemata akendega koristamata toas võõra vabatahtlikuga lihtsalt jututada.

Vanainimene tunneb vastupidi arstide ja sotsiaalkindlustuse ametnike arvamusele valu kõrval ka häbi. Kõrghariduse diplomit omamata olen oma diagnoosiga tuvastanud, et ükskõiksus ja pealiskaudsus on meie ühiskonna vähkkasvaja, mille siirded on levinud enamiku asutuste ja ametnikeni. Sõeluuringutega ollakse lootusetult hiljaks jäänud.

Haapsalust pärit luuleklassiku Ernst Enno tütretütar, eesti kirjanik Elin Toona, kes 7aastasena lahkus pagendusse, naasis paari aasta eest 84aastasena kodumaale. Ostis korteri Taeblasse, sest kunagine sünnilinn Haapsalu näitas piltlikult öeldes ust. Elinil pole Eestis tööstaaži, seega ei saa ta pensioni ega oma õigust haigekassa teenustele.

Poolteise aasta eest kirjutasin sotsiaalkindlustusametisse ja küsisin, kas Elin võiks saada rahvapensioni. Selgitasin, kes üldse Elin Toona on ja kui suur on tema panus meie kultuuriloosse. Vastus oli selline: "Kuna proua Elin Toona pole elanud Eestis viit aastat, siis pole talle võimalik määrata rahvapensionit."

On äärmiselt küüniline öelda, et kõrges eas inimene peab viis aastat ootama, saamaks riigilt 336 eurot ja 39 senti. Ma ju loodan küll, et Elin elab kaugelt üle üheksakümne, aga seda, et ta pika ootamisaja jooksul nii eakana kordagi arstiabi ei vaja, ma küll ei usu.

Hiljuti räägiti raadios eakate hooldusvajadustest ja meeldiva häälega "esijututaja" kasutas korduvalt sõnapaari "sellised inimesed". Et sellised inimesed vajavad seda ja sellised inimesed ootavad toda ning kuidas selliste inimeste ootusi ja vajadusi rahuldada.

Mind ajab kergelt närvi juba sõnapaar "tavalised inimesed". Nõnda justkui rõhutatakse, et meie siin all, need tavalised, vaatame, näpp suus, kuidas ebatavalised ja imelised üleval toimetavad. Kuna ma nüüd olen vanaks saanud ja väetiks jäänud, pälvin hoopiski "sellise inimese" staatust.

Kunagi kirjutasin auväärsele eakale sõbrale luuletuse, mille lõpustroof kõlab nii:

"... sest aastaid austades

pead võtma vanadust kui privileegi!

Siis jätkub päikest hilissügisesel teelgi."

Kui sinisilmne ma veel paarikümne aasta eest olin?!

Selline küll, aga ikkagi inimene!