ANVAR SAMOST ⟩ Kas ka Eestis peaks sõnavabaduse pärast mures olema?

Ajakirjanik Anvar Samost. Foto: Erakogu

Naaberriigis Lätis on viimastel aastatel ärevaks tegevalt sageli ette tulnud väljendusvabaduse piiramist. Kõige rajum näide pärineb eelmisest nädalast, mil Läti meediaregulatsiooni asutus − millele õnneks Eestis täpne vaste puudub − otsustas määrata uudisteportaalile Tvnet sõna "küüditamine" nende hinnangul vales tähenduses eetrisse lubamise eest 8500 euro suuruse trahvi.

Lühidalt kokku võetuna seisnes Läti elektroonilise meedia nõukogu vaates rikkumine selles, et ajakirjanik lasi immigratsiooniseaduse muudatustest rääkides poliitikust intervjueeritaval sõna "küüditamine" kasutada kaasaegses kontekstis ning valitsuse poliitika suhtes kriitilises võtmes. Enne valimisi vastu võetud muudatused seaduses nõuavad Venemaa kodakondsusega inimestelt läti keele oskuse tõestamist. Kui nad eksamit tähtajaks ei soorita, tühistavad võimud nende alalise elamisloa ja nad peavad riigist lahkuma.

Jättes selle nõude teostatavuse ja põhjendatuse kõrvale, on täiesti selge, et demokraatlikus ja vabas õigusriigis peaks olema võimalik iga seadust ja poliitilist valikut täiesti vabalt kritiseerida.

Paraku tekitab iga kriis, kus võimulolijad kogevad piirangute kehtestamise kergust, edaspidiseks kiusatuse uusi kriise taas keeldude ja käskudega juhtida.

Väljaanne on trahviotsuse kohtusse kaevanud, kuid sellest hoolimata kaaluvad ajakirjanikud ja ilmselt ka poliitikud Lätis nüüd väljaöeldavat senisest palju tõsisemalt. Millised sõnad võiksid veel kuuluda keelatute nimekirja? Milliste seaduste või seisukohtade käsitlemisel tuleks ettevaatlik olla? Tvneti peatoimetaja hinnangul sai portaal karistada ka intervjuu avaldamise eest üldse, kuna selle parlamendisaadiku arvamus pole kooskõlas valitsusparteide seisukohtadega.

Seega on kahtlemata juba praegu Lätis sõna- ja väljendusvabadust võimude tegevuse tulemusel kitsendatud.

Läti on pärast Venemaa täiemõõdulist kallaletungi Ukrainale olnud Eestiga võrreldes kõvasti karmikäelisem ka Vene meediakanalite leviku piiramisel. Piirangute alla pandud kanalite nimekiri on palju kordi pikem, piirangute näol on pigem tegemist keeluga ning karistada saab ka keelust möödahiilimise eest.

Eestis on aga uus valitsus esimeste sammude seas töösse andnud pikki aastaid ootel olnud vihakõne kriminaliseerimise eelnõu. Tõsi, see on vahepealsega võrreldes üsna kitsa sõnastusega, kuid ometi ilmselgelt suunatud sõnavabaduse piiramisele ning pakub jätkuvalt rakendamisel seinast seina võimalusi sõltuvalt seaduse tõlgendaja maailmavaatest. Üks eelnõu toetajate korduvaid põhjendusi on riiklik julgeolek.

Nagu sellest veel vähe oleks, tekkis valitsusel üleöö plaan tagasi pöörata ajakirjanduse käibemaksuerisus. Taas üheks põhjenduseks, uskumatu küll, vajadus "panustada solidaarselt kaitsekulude tõstmisesse".

Ehk on veel vara küsida, kas valitsus tahab nii erameediale mingit sõnumit edastada. Aga igal juhul on nii maksuerisuste andmisel kui ka nende võtmisel − nagu ka rahaliste toetuste andmisel ja lõpetamisel − sellised kahtlused määratud tekkima.

Jah, Eesti ei ole Läti. Varemgi on Läti valitsused ja ametnikud erinevalt Eestist suutnud midagi reguleerides vindi mitu korda üle keerata, ilma et sama õnnetus oleks Eestis kordunud. Esimesel koroonatalvel õnnestus mul ajakirjaniku eristaatust kasutades Riias käia ja seal oma silmaga näha, kuidas poodides olid tarbekaupade riiulitele punased lindid ümber veetud, kuna võimud olid kehtestanud väga lühikese nimekirja kaupadest, mida müüa tohtis. See oleks pidanud ära hoidma nakkuse levikut, kuid tegelikult tõi kaasa ainult viha ja kannatusi, kuna näiteks telefonilaadija sinna lubatud kaupade loetellu ei kuulunud. Ajalooliseks kujunes Läti valitsuse otsus lisada müügiloaga kaupade hulka tagantjärele lumelabidad − vahepeal sadas lihtsalt lumi maha.

Nii lumelabidate müügi keelamine kui ka avalikult kasutusse lubatavate sõnade nimekirja pidamine peaksid olema vabas ühiskonnas välistatud. Paraku tekitab iga kriis, kus võimulolijad kogevad piirangute kehtestamise kergust, edaspidiseks kiusatuse uusi kriise taas keeldude ja käskudega juhtida või lausa piirangute õigustamiseks kriise otsima või välja mõtlema hakata.