VIRVE OSILA ⟩ Mõistmatuks jääv mõistmatus

Virve Osila. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

ETV viimases "UV faktori" saates arutleti väärtuskonfliktide üle ja üks saates osaleja jõudis järeldusele, et kuna Eestis oli okupatsiooni ajal poole sajandi pikkune kultuurikatkestus, siis tolle aja inimesed ei jõua oma mõtlemisega tänapäevale järele ja sellest sünnivadki konfliktid.

On palju asju, milles minu mõtlemine praegu maha jääb või milleni ei küüni, aga elu põhiväärtused on mulle olulised ja neid olen ma püüdnud alati järgida. Ma sündisin uduumbsesse punasesse aega ja elasin selles rohkem kui poole oma senisest elust. Pole ma reostanud loodust ega vaenanud kaasteelisi; olen suhtunud pieteeditundega väärikaisse ja empaatiaga nõrgemaisse; kui suutsin, tõttasin appi; kui oskasin, ka aitasin. Armastan kõike elavat ja kui mõnikord käitusingi ülekohtuselt, vabandasin.

Loomulikult ääristavad mu teed vead ja eksimused, aga ma tunnistan neid ega pane oma süüd kellegi teise õlgadele. Minule on olulised kõik kultuuriharud, respekteerin ka neid loojaid, kelle loomingust arusaamisega on mul raskusi. Jah, enam kui aasta eest õppisin vihkama, aga arvan, et see ei tee mind halvemaks inimeseks, sest agressioon ja genotsiid ongi vihkamist väärt.

Päev hiljem, kui olin ennast analüüsides jõudnud selgusele, et kultuurikatkestuses pole mu väärtushinnangud kaduma läinud, et minus on piisavalt tolerantsi, toetamaks mõtte ja sõnaga kõigi inimeste õigust käia oma valitud teel, toimus ETV "Esimeses stuudios" parlamendi erakondade esindajate debatt. Seal põrkusid erinevad arusaamad nii kokku, et nägin mõttelisi muhke mitmelgi otsmikul. Refräänina kõlas, et lapsi tuleb saada loomulikul teel, muidu kaotab abielu pühaduse ja perekond väärtuse.

Mulle ei ole meeltmööda geiparaadidel eputamine ega rahvuslaste käredad protestiaktsioonid, aga kui mulle antakse valida võllapuu või vikerkaare vahel, siis valin ma vikerkaare.

Ma ei mõista, miks nii paljudele inimestele on nii oluline see, kes ja kellega ja kuidas. Kui mulle tuleb vastu erisooline paar, siis minu mõte ei libise nende voodielule; kui ma näen samasoolist paari, ka siis mitte. See, keda või kuidas mu kaasteelised armastavad ja kas või kellega voodit jagavad, ei ole tähtis. Oluline on inimeseks olemine! Kas tõesti on tänapäeval üldse võimalik uskuda, et geideks hakatakse? Geideks sünnitakse! Ühtki heterot ei ole võimalik mitte mingi ahvatlusega propageerida n-ö teise suunda.

Kuulan hommikuti Vikerraadiost palveminuteid, kus alati tõuseb esile tõde, et tugevam usust ja lootusest on armastus. Silmas ei peeta mitte lihalikku, vaid ligimesearmastust. Armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid, ütleb Jeesus. Jumal olevat loonud inimese oma näo järgi, seega oleme kõik Tema lapsed. Kirikuisad võiksid ülakorruse tööandjalt küsida, miks Ta kõiki siis ühesugusteks ei loonud. Miks ühed on tavalised, teised erilised ja kolmandad erinevad? Ja kas sel juhul tavalised tohivad erilisi eirata ja erinevaid taunida?

Lapsi võib ju loomulikul teel teha, aga kui ülakorrusel keegi sõrmenipsuga kromosoomid sassi ajab, siis pole ju selles kellegi süüd. Ka kõrgemate pereväärtuste eest seisjate peres võib loomulikult soetatud laps lootekotis pisut sasitud saada; see pole sünnil ju kuidagi märgatav. Kui hiljem erinevus ilmneb, kas siis öeldakse järeltulijast lahti? Nõnda toimimine läheb vastuollu kõigi inimlike väärtustega.

Suvistepühade-eelsel laupäeval, kui pereväärtuseks olnuks perega koos olemine, kaseokstega tubade kaunistamine ja kaselehtedega munadega värvimine, kogunesid väärindajad hoopiski lippude ja loosungitega riigikogu ette, et materdada maha neid erinevaid, kes tavaliste tõekspidamisi ja elukorraldust mitte kuidagi ei taha ega saagi häirida. Need, kes ennast õigeteks peavad, tegelevad ise pideva enesehäiringuga.

Iga teine lause protestijate huulil ja loosungeil kõneles peremudelist. Pered ei saa, ei peagi olema ühesugused nagu mudelautod. Kas lapselaps ja vanaema, kes moodustavad ühe leibkonna, ei ole pere? Kas lastega üksikema ei ole pere? Kas naise kaotanud mees koos lastega ei ole pere? Kas lastetu paar või vana ema ja tema juurde jäänud tütar (poeg) ei ole pere? Mudeleid koguvad kollektsionäärid, inimeste pered moodustuvad armastuse, olude ja vajaduste põhjal, seda ei saa küll mingi joonise või skeemi järgi paika panna.

Muide, mina olen nõukaajal seda n-ö mudeliprintsiipi kogenud. Meil oli pereklubi, kuhu tohtisid õhtut veetma minna ainult abielupaarid; perede hulka ei kuulunud lahutatud ega lesed, ei lastega, ei lastetud; üksikemad ammugi mitte. See oli aeg, kus keelatud oli ka vasakukäelisus. Mul oli rühmas vasakukäeline tüdruk, niipea kui kontrollid (ja toona kontrolliti kogu aeg) majja ilmusid, lipsas lapsel lusikas, pliiats või mänguasi kohe paremasse kätte; kui kontrollid lahkusid, vahetasime kätt ja sõime-mängisime edasi vabal režiimil. Mõtlen, et kui praegu kestaks veel see kultuurikatkestus ja presiidiumis istuksid need agarad perekaitsjad, äkki tõuseks päevakorda vasakukäeliste omavaheliste abielude keelustamine?

Albatrosside koloonias elavad rõõmsat linnuelu nii eri- kui samasoolised paarid ja kõigil on tore koos olla. Linnu- ja loomariigis õnneks pole SAPTKd, kes õhutaks vaenamist. Kui nood konservatiivsed perekaitsjad tõeliselt oma eesmärgile pühenduksid, tuleks neil kaitsealuste hulka arvata ütlemata palju heteroperesid, kus loomulikul teel saadud lapsi ahistatakse ja nende emasid nahutatakse; kus päevakangelaseks on alkohol ja allüürnikuks hirm; kus lapsed kannatavad tühja kõhtu ja hoolimatus imendub aeglase mürgina igaühesse.

Jaapani teadlased üritavad lähema saja aasta jooksul toota lapsi laboris, seal välistatakse haigete rakkude sattumine organismi, et nii kasvatada ainult tervetest inimestest koosnevaid uusi põlvkondi. Üks Eesti juhtivaid keskkonna antropolooge on välja arvestanud, et saja aasta pärast on siin hoopiski teine Eesti, kus rannaalad on meri alla neelanud ja suur osa maadest-metsadest täis ehitatud kõrghooneid, mahutamaks tuhandeid kliimapagulasi, et rahvastik on segunenud ja etnilised eestlased sellesse sulandunud. Minu jalajäljed on siis ammuilma ajatolmu kadunud ja küllap kalmgi mõne suure ehitise alla jäänud. Kindlasti ei mäleta praeguste perekaitsjate ja rahvuskonservatiivide hüsteerilisi kõnesid enam keegi, sest aeg on armutu ja matab kõik unustuste liiva alla. Sellest, kui me põlvest põlve üksteise suhtes lugupidavad oleme, ehk jääb midagigi maa ja taeva vahele ka siis, kui maailm lõplikult muutub ja teiseneb.

Mulle ei ole meeltmööda geiparaadidel eputamine ega rahvuslaste käredad protestiaktsioonid, aga kui mulle antakse valida võllapuu või vikerkaare vahel, siis valin ma vikerkaare.