Suvistepühade-eelsel laupäeval, kui pereväärtuseks olnuks perega koos olemine, kaseokstega tubade kaunistamine ja kaselehtedega munadega värvimine, kogunesid väärindajad hoopiski lippude ja loosungitega riigikogu ette, et materdada maha neid erinevaid, kes tavaliste tõekspidamisi ja elukorraldust mitte kuidagi ei taha ega saagi häirida. Need, kes ennast õigeteks peavad, tegelevad ise pideva enesehäiringuga.
Iga teine lause protestijate huulil ja loosungeil kõneles peremudelist. Pered ei saa, ei peagi olema ühesugused nagu mudelautod. Kas lapselaps ja vanaema, kes moodustavad ühe leibkonna, ei ole pere? Kas lastega üksikema ei ole pere? Kas naise kaotanud mees koos lastega ei ole pere? Kas lastetu paar või vana ema ja tema juurde jäänud tütar (poeg) ei ole pere? Mudeleid koguvad kollektsionäärid, inimeste pered moodustuvad armastuse, olude ja vajaduste põhjal, seda ei saa küll mingi joonise või skeemi järgi paika panna.
Muide, mina olen nõukaajal seda n-ö mudeliprintsiipi kogenud. Meil oli pereklubi, kuhu tohtisid õhtut veetma minna ainult abielupaarid; perede hulka ei kuulunud lahutatud ega lesed, ei lastega, ei lastetud; üksikemad ammugi mitte. See oli aeg, kus keelatud oli ka vasakukäelisus. Mul oli rühmas vasakukäeline tüdruk, niipea kui kontrollid (ja toona kontrolliti kogu aeg) majja ilmusid, lipsas lapsel lusikas, pliiats või mänguasi kohe paremasse kätte; kui kontrollid lahkusid, vahetasime kätt ja sõime-mängisime edasi vabal režiimil. Mõtlen, et kui praegu kestaks veel see kultuurikatkestus ja presiidiumis istuksid need agarad perekaitsjad, äkki tõuseks päevakorda vasakukäeliste omavaheliste abielude keelustamine?