NIKOLAI PAVLENKO ⟩ Kui vana on suvi?

Nikolai Pavlenko, literaat, tõlkija, pensionär Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Juhtusin ühe nädala jooksul lugema kolme inimese mõtisklusi. Need kolm on inimesed, keda nimetatakse pensionärideks.

Üks reibas mõtteavaldus kuulub minevikus väga kuulsale näitlejannale: "Ärge vananemise pärast nukrutsege − paljud on sellest võimalusest ilma jäetud. Elu antakse kõigile, vanadus aga väljavalituile." Nende "väljavalitute" hulka kuuluvad nii Virve Osila, kes väljendas oma asjakohaseid mõtteid kommentaaris "Sellised inimesed", jätkuvalt populaarne laulja Ivo Linna kui ka käesolevate ridade autor.

Kõlavate ja ilusate fraaside taga ("Tagame väärika vanaduspõlve") peituvad pahatihti ükskõiksus, ärritus ja koguni küünilisus. Tänapäeval pannakse valu üle kurtvatele pensionäridele üha sagedamini universaalne diagnoos: vanus! Et siis valu on eranditult ealine iseärasus? Virve Osila märkis oma kommentaaris õigesti: "Tänapäeval on teadus välja selgitanud, et isegi taimedel on valuretseptorid olemas."

Kui inimkonna ajalugu lähemalt uurida, siis näeme, et kõrgeimale tasemele jõudis see siis, kui eri põlvkondadel omavahelistes suhetes harmoonia õnnestus saavutada.

Kahjuks on pensionäridel lisaks puhtfüüsilistele terviseprobleemidele palju muidki valuretseptoreid: üksindus, suhtlemisvaegus, valulik kõrvalejäetuse tunne... Muidugi on neil aeg-ajalt võimalus ka eakaaslastega suhelda, kuid tõeliselt tegusatele inimestele sellest ei piisa − pensionäri "autonoomiast" jääb neile väheks, nad tahavad (ja sageli ka suudavad) olla kasulikud ühiskonnaliikmed.

Tabav vanasõna ütleb: "Noored jooksevad kiiresti, kuid vanad tunnevad teed." Ja siin pole mingit vastandamist, sest elu nõuab sageli kiirete, kuid samas õigete otsuste tegemist. Ehkki, mis puudutab õigesti valitud teed... Ivo Linna kinnitab, et elu on igiliikur ning noored valigu ise, mis teed mööda nad elus liikuda tahavad, kuna pole midagi arutumat, kui püüda teha noorest inimesest omaenda klooni.

Pensionäri staatusesse jõudmine ei pea automaatselt tähendama aktiivsest töö- ja ühiskonnaelust kõrvale jäämist. Kõlagu või loosung "Teed noortele!". Täisjõus ja tegutsemisinnust tulvil inimesele saab sageli just ükskõiksete inimeste süül vanusest "surmaotsus".

Normaalne elu on võimatu, kui ei toimu uuenemist, seetõttu on rõõm näha, kui energiliselt noored tänapäeva digimaailmas toimetavad. Ent... Ei saa hävitada midagi, mis aja jooksul kontrollitud ja läbi proovitud, enne kui on olemas kindel alternatiiv. Parima tulemuse saavutamine on võimalik vaid siis, kui on olemas tugevad ja laiaulatuslikud teadmised. Ja kogemus, mida poeet õigesti raskete eksimuste pojaks on nimetanud. Kui puudub kogemus − olgu või negatiivne −, on uuele arenguastmele tõusmine problemaatiline, kui mitte võimatu.

Vaidlusi ja erimeelsusi on eri põlvkondade vahel olnud alati ning on kindlasti ka tulevikus, sest nagu teada, sünnibki tõde sageli vaidlustes. Kui inimkonna ajalugu lähemalt uurida, siis näeme, et kõrgeimale tasemele jõudis see siis, kui eri põlvkondadel omavahelistes suhetes harmoonia õnnestus saavutada. Näiteks jaanipäeva tähistamises ilmneb see harmoonia selgesti. Kuid see on püha, aga äkki peaksime püüdma leida harmooniat ja vastastikust kasu ka töisest argipäevast?