Koliks selle hiiglasliku riigiasutuse Narva?

Ajakirjanik Anvar Samost. Foto: Erakogu

Kolleeg Huko Aaspõllu rahvusringhäälingust luges eelmisel nädalal hoolega läbi ettevõtluse arendamise sihtasutuse (EAS) ja KredExi liitmisel tekkinud liitasutuse − ettevõtluse ja innovatsiooni sihtasutuse (EISA) mulluse majandusaasta aruande. See, mis ta leidis, tekitas imestust nii teistes ajakirjanikes kui pärast aruandest kirjutamist laiemas üldsuses.

Igaüks võib aruandega tutvudes ise veenduda, et EISA teeb suures mahus kaheldava otstarbekusega kulutusi. Lisaks ei ole kahe asutuse liitmisest sündinud kulude kokkuhoidu, mida kahe aasta eest neid ühendama asudes lubati. Vastupidi − kulud on hoopis kasvanud.

Rõhutama peab, et kolleeg ei käinud kuskilt hankimas salajasi dokumente, ei suhelnud vilepuhujaga. Ta lihtsalt luges läbi paar aruannet ja tutvus EISA avalike teadetega.

Avalikkuses on uudisest rohkem tuntuks saanud näited, kuidas EISA aitas ühel hotellil välja ehitada justkui kahjulikku elektromagnetkiirgust vähendava spaa (aga tegelikult muidugi on see puhas uhhuu) ning koos Jarek Kasariga loodud "JAH-laul", mis "iseloomustab kõiki EISA tegemisi tööandja väärtuspakkumises". Selliseid näiteid aga on veel ja veel ning tegelikult hullemaid. Peamiselt kuuluvad need kahte suurde rühma: ettevõtete toetused ning Eesti kui investeeringute ja turismi sihtkoha turundamine.

Ettevõtete toetamine maksumaksja rahast ja ametnike äranägemise järgi on üldse kahtlane asi. Õnneks ei ole teada, et Eestis oleks sellega kaasnenud suuremat sorti korruptsiooni. Palju halvem on, et alati häirib riigi toetus mõnele ettevõttele vaba turu toimimist.

Ühe äri alustamiseks või laiendamiseks peab keegi sinna panema raha või laiemalt kapitali teadmiste, kinnisvara, tööjõu või muu näol. See raha saab tulla otse omanikelt, vahendatult börsi kaudu või pankadelt. Kui aga kõik need on uue äri ära põlanud, siis maksumaksja raha samasse kohta paigutamine ametnike poolt, kel enda nahk kuidagi mängus pole, on ilmselt raiskamine, halvemal juhul aga kellegi teise ettevõtmise kahjustamine.

Kui ühes linnas on kaks spaahotelli, kes külastajate pärast konkureerivad, aga üks saab riigi käest toetust, siis võib kihla vedada, et esmalt kannab kahju see hotell, kes toetust ei saanud, kuid veidi hiljem saavad kliendid lihtsalt viletsamat teenust. Eriti siis, kui ka teine hotell hakkab samasugust toetust saama.

Iseseisvuse taastamise esimese kümnendi jooksul oli Eesti nii vaene ja kokkuhoidlik, et mingeid ettevõtlustoetusi ei tulnud isegi pähe maksta. Ometi oli tegemist aastatega, mil Eesti majandus kasvas pöörase kiirusega, siia saabus miljardeid välisinvesteeringuid, Eesti eksport liikus hüpetega ülespoole, Eesti inimeste palgad, jõukus ja siin tehtud toodete hinnad kasvasid kiires tempos. Nüüd ei pea isegi EISA aruandeid lugema, et olla üllatunud, kui teistmoodi kõik arenenud liberaalse turumajandusega Eestis on.

Mis puutub Eesti turundamisse, siis on see küll vajalik, aga erakordselt keeruline ülesanne, kus meie võistlejad on kümned palju suuremad riigid. Ei ole reaalne, et näiteks Aserbaidžaanile või Indoneesiale omaseid eelarveid kasutada saaks. Samas ei ole väikese eelarvega mingit mõtet suurtel turgudel reklaamikampaaniaid teha, meediasisu osta, klantsajakirju välja anda, ajakirjanikke sõidutada − aga seda kõike EISA teeb. Ükskõik kuidas ei mõõda, kasutult.

Omaette hullus on maksumaksja raha eest mentorluste ja meistriklasside korraldamine. Kuidas aru saada näiteks 30 ettevõttele pakutud "teenusedisaini" meistriklassist, kus ettevõtted selgitasid välja ärimudeli? Kui ettevõte ise ei tea, mis on ta ärimudel, siis ei aita ükski mentorlus.

EISAs töötab ligikaudu 360 inimest ja 2022. aastal kulus asutuse tegevustele 56,6 miljonit eurot, lisaks sajad miljonid eurod edastatud toetusi. Keskmine kuupalk on 3200 eurot. Muide, enam kui 90 lehekülje pikkusest EISA aastaaruandest ei saa kogu detailsusele vaatamata ülevaatlikku pilti, kui palju, mis segmentidele, mis fondidest on sihtasutus toetust maksnud.

Majandusminister, kelle haldusalasse EISA kuulub, leidis, et asutus "vajab väikest restarti". Mis oleks, kui esimese asjana koliks EISA Narva? Niisuguse keskmise palgaga inimesed elavdaksid kindlasti sealset majandust, aga tooksid ka eesti keelt piirilinna. Mine tea, äkki laseks Narvas lõpuks paari aasta eest avatud uude ujulasse ka vee sisse?