VALLO REIMAA ⟩ Tekkinud on usk Lüganuse kooli tulevikku

Lüganuse kooli direktori kohusetäitja Vallo Reimaa. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Tunnen aukartust, milline on kogukonnas tekkinud lootuse jõud! Kõigile ennustustele vaatamata on Lüganuse kooli õpilaste arv tasapisi kasvamas. Teisipäeva hommikul toodi juba 69. lapse avaldus.

Kui Põhjaranniku ajakirjanik Erik Kalda 17. augustil helistas ja küsis valmisolekut algavaks õppeaastaks, siis tabas ta mind parajasti ühiselt mõtteragistamiselt koos kohaliku kogukonna esindajatega. Eriku küsimuse peale pakkusin esimese klassi suuruseks 12 õpilast ja kogu kooli õpilaste arvuks 65. Tegelikult oli selleks hetkeks kirjalikke avaldusi esimesse klassi astumiseks laekunud kümme ja ootasime pikisilmi järgmist kaht avaldust, sest need lapsed olid osalenud eelkoolis. Selle lootuse täitumises polnud põhjust väga kahelda. Nii ka läks.

Tänaseks on esimese klassi astumise avaldusi juba kolmteist ning kooli õpilaste arv tervikuna kasvanud 69ni. Selline optimism paneb vastutuse. Ja üsna suure, sest eelmisel aastal jäi sulgemisohus Lüganuse koolis esimene klass sisuliselt komplekteerimata. Lõpuks õppis seal vaid üks individuaalset erilähenemist vajav üks ühele õppekavaga õpilane. Kriitiliselt väike oli ka kaheksas klass.

Omavalitsuste suutlikkus kohalike kogukondade elusust toetada on langenud paljudes kohtades alla kriitilise piiri.

Selgub, et midagi väga olulist on selle ühe aastaga muutunud. Tekkinud on usk Lüganuse kooli tulevikku, sest valiku tegemine oma lapsele parima haridustee võimaldamiseks on igale perele erakordselt põhimõtteline otsus. Riiklik mantra, millega paraku ka mitmed omavalitsused kaasa jooksnud, et parim hariduskvaliteet on suurtes koolides, eriti linnades, räägib sellele valikule ju vastu.

Kui päris aus olla, siis pedagoogilise loogika järgi peaks olukord olema valitseva mantraga võrreldes hoopis vastupidine, kuid kes sellest loogikast siis tänapäeval midagi hoolib. Pigem kipub selline loogika segama haridusökonoomilist mõtlemist. Samas on Lüganuse kooli eelmise aasta riigieksamite tulemused täiesti võrreldavad tubli linnakooli omadega ja tegemist polnud mingi valitud kontingendiga.

Haridusökonoomia on kahetsusväärselt saanud hariduskvaliteedi mõõdupuuks. Korduvalt olen kuulnud, kuidas seda seisukohta seatakse Eesti koolivõrgu kujundamise juhtideeks. Sügav kummardus tänasele haridusministrile, kes on hakanud sellest välja murdma ning otsib Eesti kaardil kohta ka väiksematele maakoolidele. Pikk tee valitsevate hoiakute muutmiseks on aga veel minna.

Lüganuse tuules pääses maakoolide liikumine suure hooga kännu tagant valla. Avinurmes on toimunud kaks maakoolide konverentsi. Ministeerium sai valmis uue palgafondi mudeli kahe esimese kooliastme jaoks maakoolidele. Uusi mõtteid on tekkimas.

Samas tean isiklikult mitmeid tuntud inimesi, kellele on see liikumine vales suunas ning hiilgava klantspildina peibutava Suur-Tallinna poole püüdlemine on endiselt juhtiv arenguidee. Eesti põhiseaduse preambuli põhimõtetega (ehk meie tegeliku riigiideega) see paraku kokku ei kõlksu. Maakoolide ja regioonide elusususe tagamise ülesanne kõlksub aga küll.

Valitsev pealinnakultus toob mulle võrdlusena meelde Tiibeti budistlike kloostrite maailma oma efektsete palvetseremooniatega, mis palverändurite ja turistide horde kohale toovad. Hinges püsivad need kloostrid siiski vaid seeläbi, et kohalikud elanikud toovad kloostritele päevast päeva annetusi, sest vaid palvetamisele keskendamine ei luba munkadel põldu harida. Mis saab aga siis, kuid kõik maaelanikud on lõpuks kloostrisse üle kolinud? Vastus on lihtne: siis surevad kõik kloostrielanikud nälga või peavad neid hakkama üleval pidama mõne teise riigi kodanikud. Õpetlik mõtlemisülesanne Eesti regionaalpoliitikat silmas pidades.

Nii jõuamegi maakoolide peamise tulevikuprobleemi juurde, milleks on kohalike omavalitsuste jätkusuutlikkus, maakogukondade jätkusuutlikkus ning maaelu jätkusuutlikkus laiemalt (jätame Tallinna "kuldse ringi" omavalitsused siit nüüd küll rahulikult välja).

Siit valus küsimus, kas maakoolide liikumise taasärkamine tuli liiga hilja, mil protsess muutunud pöördumatuks. Metsküla kooli näide kipub vägisi sellele viitama. Omavalitsuste suutlikkus kohalike kogukondade elusust toetada on langenud paljudes kohtades alla kriitilise piiri. Käimasolev maksureform ja majanduskriis kiirendavad ressursside ümberpaigutumist provintsist metropoli veelgi. Omavalitsustele tähendab see üha uusi maakoolide sulgemise otsuseid, üha uusi murtud hinge ja identideediga maakogukondi ning maaelu muutumist "teise kodu" pidamise puhkepiirkonnaks peredele, kelle ankur on püsivalt maas hoopis metropolis.

Maakoolide riigistamine ei tähenda sellest olukorrast päästeteed, kuigi Alutaguse vallas sellele loodeti. Riigistatud koolivõrguga ühiskonnast (ehk Nõukogude Liidust) me ju 1991. aastal ühiselt põgenesime. Tagasi ei tahaks. Selline mõtlemine saab aga mõistetavaks tänu Eesti riigi üha järjekindlamale üles ehitamisele ülevalt alla, nagu see täna toimub. Põhimõtteliselt sarnaneb see Nõukogude Liidus valitsenud vaatekohaga riigile, mida iseloomustas ametkondliku bürokraatia kesksus.

Alt ülesse ehituvat riiki iseloomustab seevastu tuginemine kohalike kogukondade algatusvõimele ja identiteedile, seejärel järgmise astmena tugevatele omavalitsustele, millele järgnevad suuremad regionaalsed piirkonnad (nt Kirde-Eesti ja Kagu-Eesti) ja lõpuks tuleb täiesti eraldi käsitleda Suur-Tallinna piirkonda. Alles siis jõuame riigini ja selleni, kuidas riik saab hoida eespool kirjeldatud süsteemi toimivana.

Sama loogika kohaselt tuleb arendada ka koolivõrku ning luua seadusandlik mehhanism. Lõppude lõpuks pole kõik see midagi muud kui Eesti julgeolekupoliitika teostamine. Rahvusvahelisele identideedile tugineva Suur-Tallinna tee on paraku Eesti riikluse säilimisele suurim tulevikurisk, mida on üldse võimalik ette kujutada. Tean, et vihastasin praegu paljusid mastaabiökonoomia entusiaste, kuid nii see paraku on. Tõe ees silmade sulgemist ei saa pidada kuigi mõistlikuks käitumise vormiks.

Tulen nüüd tagasi Lüganuse kooli juurde, millest juttu alustasin. Lüganuse kooli arengud näitavad, et siinsel kohalikul kogukonnal on kõigele vaatamata veel säilinud lootus. Seda näitas ka valmisolek alustada rasket kohtuteed oma kooli kaitseks.

Lüganuse näol on ju tegemist kogu Eesti mõistes väga põlise kogukonnaga ja ühtlasi kõige vanema eestikeelse kooliga Kirde-Eestis ehk tõeliselt märgilise nähtusega. Selle märgi tähendus oli eelmise haridusministri Tõnis Lukase jaoks sedavõrd oluline, et ühe Kirde-Eesti väikse eestikeelse kooli päästmiseks oli ta valmis kohalike poliitmängude tõttu riigistama lisaks veel kaks Kiviõli kooli, millel iseseisvalt võetuna puudus riigistamiseks nii märgiline kui riigipoliitiline tähendus. Sedavõrd oluliseks hindas minister Lüganuse kooli päästmist.

Tuletan meelde, et riigile mitteomaste erandlike otsuste langetamiseks (mida põhikooli riigistamine ju on) peab eksisteerima erakordselt mõjuv põhjus, milleks antud juhul on Eesti Põhiseaduse Preambula põhimõtete järgimise tagamine. Samasse kategooriasse läheb ka Järve põhikooli võtmine riigi alla. Raske on niivõrd olulise erisuse põhjendatusele vastu vaielda.

Kõik see annab Lüganuse kooli riigi all toimise mudeli loomisele erilise tähenduse. Puudub riigil ju kogemus sedavõrd väikese maakooli haldamiseks. Mastaabiökonoomika põhimõtetega pole Lüganuse puhul midagi peale hakata. Veelgi suurem väljakutse on aga riigikooli ühitamine kogukonnakooli põhimõtetega ja “alt üles” mudeliga. Just see riigi ees seisev väljakutse on eriti põnev. Kui riik sellega hakkama saab, siis on võib-olla sündinud väike positiivne samm ka üldises suhtumises, kuidas Eesti riiki üles ehitada. Lisaks tähendab see positiivset muutust regionaalpoliitikas, sest Lüganuse kooli riigistamine pole ju mõeldud igavese nähtusena, vaid niikauaks, kuni Lüganuse vald saab jälle jalad alla. See viimane eeldabki murrangu toimumist regionaalpoliitikas.

Nüüd võttis küll jalust nõrgaks vastutus, mis näib langevat Lüganuse kooli eksperimendi õnnestumisele. Lapsevanemad loodavad, õpetajad loodavad, kogukond loodab. Riik on esialgu väikses kohmetuses. Aega aga on nii pagana vähe. Õnneks tähendab algav õppeaasta ühtlasi ka Lüganuse kooli juubeliaastat, mis kevadel kulmineerub kooli esmamainimise 330. aasta juubeli tähistamisega (seejuures on kool ise veelgi vanem).

Teekond selle suure päevani toob õppeaasta vältel kaasa veel terve rea väiksemaid juubeleid, nt koolihoone 100, kooli spordihoone 60, Otto Wilhelm Masingu 260 jne), mis kõik laovad ehituskive kogukonnakooli identiteedi ja uhkustunde ühisesse hoonesse.

Lootus on võimas mootor uutele ideedele ja toob nende teostamiseks sära silmadesse. Juba esimene ühine kokkusaamine õpetajatega sünnitas idee, et 9. septembril Lüganusel toimuvale Maarahva laadale läheb kool välja õpetajate kohvikuga, mis pakub samal ajal tegevusi ka lastele ning ühiseid aruteluvõimalusi lapsevanematele.

Maakool Maarahva laadal ja ägedad õpetajad keset oma kogukonna suursündmust, mis saaks olla veel loomulikum ühele kogukonnakoolile!