/nginx/o/2023/09/04/15569246t1h2cd2.jpg)
Kommunaalpoliitik Märt Sults on ajanud enam kui 15 aastat ulmelist juttu sellest, kuidas Tallinna lahte tuleks ehitada nn kasiinosaared. Poole miljardi eest pidavat mereveest kerkima kolm tehissaart hotellide ja kasiinodega. Enam kui 15 aastat on selle idee üle ka nalja visatud, sest Tallinnas on küll ja rohkem kuiva maad, kuhu hotelle ja kasiinosid ehitada.
Ükski ratsionaalne inimene ei lähe midagi merre ehitama enne, kui kuiva maa ressurss pole otsa saanud. Siin on näiteks Singapur, Hongkong ja Macau, kus maapind saigi otsa. Või siis minnakse vette ehitama selleks, et ekstravagantsel viisil arutult raha kulutada nagu Dubai šeigid.
Eestil selliseid rahamägesid pole. Sellest hoolimata on Eesti riik valitsuse tasemel võtnud Märt Sultsi pidurdamatust mõttelennust eeskuju ning asunud ette valmistama tuuleparkide merre viimist enne, kui odavamad, maapealsed võimalused on otsa saanud.
Rõhutan − jutt ei ole ega tule Aidu karjäärist ja Aidu tuulepargist. Aiduga on tänaseks asjad juba selged ja kõik korras. Ma reageerin presidendi roosiaias peetud kõnele, kus ta kutsus kõiki üles arutama ja küsima ausalt paljude teemade, sh rohepöörde asjus.
Kuhugi Saaremaa taha Läänemerre planeeritavate meretuuleparkide ühendamine Eesti elektrisüsteemiga on nagu patsiendile uue südame siirdamine suure varba otsa.
Meretuuleparke ehitatakse maailmas peamiselt kahel põhjusel. Esiteks siis, kui maismaale ehitamise potentsiaal on ammendunud. Teiseks siis, kui ühiskondliku kokkuleppe kohaselt tahetakse maa tuulikutest tühjana hoida, aga samas − ja see on väga oluline osa − nõustutakse selle ühiskondliku leppe raames, et ollakse merre minemise kõrgete kulude tõttu valmis energia eest oluliselt rohkem maksma.
See on harjutus, mis on Eestil tegemata, ning debatt, mis on jäetud pidamata. Küll aga joonistatakse juba kaarte, kuidas Sõrve sääre tagant või Hiiumaa rannikult üle lageraietrasside meretuuleenergiat mandrile toimetada, ning arvutatakse, kas see läheb maksma täna miljard eurot või homme kaks. See on kõigest kõrgepingetrasside rajamise maksumus ehk nn liitumispunkti ettevalmistus. See raha tuleks Eesti maksumaksjatel ja tarbijatel meretuuleparkide projektidesse sisse panna, et tuuleparkide arendajad üldse tegutsema asuksid. Valitsus on selle ülesande andnud küll Eleringile, aga sisulist vahet ei ole − raha tuleb lõpuks ikka maksumaksja taskust.
Ma annan suure pildi mõistmiseks kaks numbrit. Kui tuulikuid ehitada maale, siis tuulikute hind on ca 80% pargi maksumusest. Ehk et lõviosa investeeringust läheb sellele, mis pärast energiat toodab. Kui aga tuulikuid ehitada merre, siis on nende hind kõigest 30% pargi maksumusest. Ehk et 70% investeeringutest kulub ainuüksi sellele, et elektritootmiseks eriti ebasoodsasse asukohta see tootmisvõimekuse eeldus luua.
Oma isiklikus elus oskaksime me selliste valikute puhul väga selgelt otsuseid vastu võtta. Kui teil on näiteks 250 000eurone eelarve oma kodu loomiseks, siis ei ole ju raske otsustada, kas osta 50 000ga krunt ja ehitada 200 000ga maja või osta 200 000ga krunt ja ehitada 50 000ga maja. Riiklikult asju ajades läheb aga pilt häguseks ning muutujaid on muidugi rohkem, aga ma jõuan nendeni.
Minu mõtte tuum on selles, et kuigi meretuulepargid on päris asjad ja neid rajatakse ning ka Eestis võidakse selleni jõuda, siis täna on meil siin Eestis veel olulised etapid läbi arutamata. Meretuuleparkide tulemine on saanud nii ootuspäraseks, et keegi enam isegi ei kahtle, kas midagi on jäänud võib-olla tähelepanuta.
Eestis on täna toimiv elektrisüsteem olemas. Energeetikakaugele inimesele on elektrisüsteemist kasulik mõelda kui inimese veresoonkonnast. Vere asemel voolab selles lihtsalt elekter. Aga ka meie elektrisüsteemil on oma süda − ajalooliselt on see olnud meil Ida-Virumaal −, kust läheb lõviosa elektrienergiast süsteemi sisse. Samamoodi on südame lähedal jämedamad "veresooned" ehk kõrgepingeliinid ning kaugetesse metsataludesse jõuavad vaid "kapillaarid" ehk ainult näpuotsaga elektrit läbi laskvad madalpingeliinid.
Miks on oluline seda mõista? Sest kuhugi Saaremaa taha Läänemerre planeeritavate meretuuleparkide ühendamine Eesti elektrisüsteemiga on nagu patsiendile uue südame siirdamine suure varba otsa. Kindlasti veider, ebapraktiline, aga hea tahtmise ja suure rahakotiga kindlasti teostatav. Sellest ka vajadus vedada miljardi euro eest läbi Lääne-Eesti ja Saaremaa ca saja meetri laiuse lageraietsooni peale jämedad kõrgepingeõhuliinid. Kuidagi peab ju see uus süda suutma pumbata oma vere suure varba otsast kogu kehasse.
See on teostatav, kahtlemata. Küsimus on valikutes ja nende teostamise järjekorras. Võib-olla on see ühel päeval paratamatus, aga täna on olemas alternatiiv.
Ida-Virumaal, Eesti energeetika ajaloolises südames, on kogu see n-ö miljardieurone investeering juba olemas. Täna viivad need kõrgepingekaablid Eestisse laiali põlevkivielektrit. Eestil on olemas ka praktiliselt inimtühjad suured maa-alad, kuhu seal tuulikuid püstitada. Need on endised ja praegused põlevkivitööstuse maa-alad, mille tegi inimtühjaks juba nõukogude võim.
Erinevalt potentsiaalsetest meretuuleparkide aladest ei ole neile arendajad veel n-ö käppa peale saanud panna. Loomulikult tegutsevad ettevõtjad oma merealade äriks keeramise huvides ega paku alternatiivina välja, et riik võiks oksjonile panna hoopis kasutult seisvad vanad karjäärialad, kus liitumisvõimsused on piltlikult öeldes ukse all.
Meretuuleparke müüakse rahvale kui osa rohepöördest, mida need ka muidugi on. Kuid samamoodi on rohelise mõtteviisi aluseks taaskasutus ja olemasolevate ressursside ammendamine enne uute kasutuselevõttu. Täna on Ida-Virumaal olemasolevat tuuleparkide potentsiaali ca 1,5 GW ehk ühe täismõõdus meretuulepargi jagu. Miljardi eest uute juhtmete vedamine Eesti teise otsa ja tuhandete hektarite paljaks raiumine ei ole kindlasti säästlik ja taaskasutust silmas pidav valik.
Kindlasti ei ole vähetähtis ka asja esteetiline külg. Eleringi kõrgepingeliinide püstitamise värsket stiilinäidet võib näha iga inimene, kes sõidab Tallinnast Haapsalu ja veel parem kui ka Ristilt edasi Virtsu poole. Nõukogude ajal öeldi eriti kõvera ja ebaühtlase tee kohta, et ehitajatel on palgapäev olnud, viidates sellega joobes töö tegemisele.
See, kuidas mõne aasta eest püstitati läbi Läänemaa uus kõrgepingetrass, mis jookseb lohakalt kord ühelpool, siis teiselpool teed, eri sorti mastide otsas ja sik-sakitades üle põldude ja metsade, tuletabki meelde nõukogudeaegset teeehituse anekdooti. Indulgentsi sellise Eesti loodusmaastike mäkerdamise eest osteti rahvalt ühe Soorebase nimelise disainmastiga, aga see ei väära kümneid ja kümneid kilomeetreid risustatud üldmuljet.
See on suur mõttekoht, kas sarnast iga kinnistu piiril uusi pööraseid suundi võtvat ja Saaremaad poolitavat tööstuslikku kõrgepingetrassi on vaja “kingituseks” Eesti ühele suurimale turismimagnetile.
Selleks, et saarlased saaks ka tulevikus panna katustele päikeseparke ja arendada hajatootmist ei ole sinna vaja 330kV õhuliinitrassi. Selles osas on kohalikud omavalitsusjuhid eksitusse viidud. Seda kinnitas avalikult isegi Eleringi esindaja, et pudelikael on täna hoopis mandril, Lihula kandis.
Jääb veel julgeoleku küsimus. Siin on kaks aspekti. Esiteks muidugi jälle need radarid. Virumaa vajab ida suunale mõnd uut radarit, et tuulepargid kaevandusaladel ei varjutaks meie kaitsejõudude idasuunalist vaadet. Selliste radarite paigaldamine on miljardilise uue liitumispunkti Läänemerre ehitamise hinnast mitte kordades, vaid suurusjärkudes odavam. Me ei räägiks enam miljardist, mida riik peaks uue liitumispunkti väljaehitamise hinnana arendajate rõõmuks välja käima. Siis me räägiks võib-olla 50 miljonist, mida ettevõtjad oleks nõus ise radarite eest maksma, et liituda olemasolevate Virumaa liitumisvõimsuste külge.
Tänapäeval on tuuleparkide labade liikumistrajektoorid tehnoloogiliselt võimalik radaripildist n-ö välja filtreerida. Ka see ei ole probleem. See tähendab, et tuulikud ja radarid saavad koos eksisteerida küll. Täpselt nii, nagu nad teevad seda mujal maailmas. Nagu näitab meile sõjalise konflikti praktika Ukrainast, ei ole tõsise konflikti korral vaenlase esmaseks sihtmärgiks olevate statsionaarsete radaritega enam niikuinii suurt peale hakata, siis lähevad kasutusse juba hoopis teised tehnoloogiad.
Teiseks, julgeoleku küsimusena kerkib alati Virumaa asukoht kui idapiirile "liiga lähedal" olev. Terve Eesti on idapiirile "liiga lähedal". Ukraina energia tootmisvõimsused ja infrastruktuur on kümneid ja sadu kordi rindejoonest kaugemal, aga siiski kaitsetud, kui hull vene karu rakette loobib. Selles osas ei oleks mingil moel kaitstum ka tuuleparkide "peitmine" Läänemerre. Vaenlasel on võimekus liikuda nii vee peal kui vee all ja ka Kaliningrad on kiviviske kaugusel.
Seega on otsustajatel põhjust mõtteintertsist välja astuda ja võtta kaalumisele, kas meil on üks ülearune miljard, mida kulutada Lääne-Eestist Sõrve sääre taha kaablite vedamiseks. Või paneks enne ühe meretuulepargi täie tuulikuid püsti sinna, kus selleks liitumisvõimsused ja sobivad alad olemas − Virumaale. Tuul on tuul igal pool. Selle müüdi murdmise, et meretuul on kuidagi rohkem tuul, jätan teiseks korraks.
/nginx/o/2019/09/17/12567510t1h00e3.jpg)