TANEL KIIK ⟩ Valitsus pigistab kivist vett välja, et jõukatele maksukingitust teha

Tanel Kiik, riigikogu Keskerakonna fraktsiooni esimees. Foto: Ilja Smirnov / Põhjarannik

Alles see oli, kui Siim Kallas arvas, et automaks võiks olla vabalt 1000 eurot aastas, asi see inimestel maksta ei ole. Nüüd ilmus ka kliimaminister välja arvamusega, et automaksu ambitsioon peaks kliimaeesmärkide täitmiseks ikka kõrgem olema.

Selle peale sai omakorda rahandusminister Võrklaev teatada, et muidugi, kui me seame eesmärgiks kliima, siis me räägime hoopis suurematest numbritest. Tundub, et Reformierakonna mainekujundajate orkestreerimisel käib ühiskonna testimine ja valuläve katsetamine. Valimisteni on ju aega ning praegu saab karistamatult inimestega mängida.

Samal ajal on üha raskem varjata, et tegemist pole keskkonnamaksuga, vaid riigieelarve kattega Reformierakonna ülikalli valimislubaduse rahastamiseks. Teatavasti võidavad astmelise maksuvabastuse kaotamisest kõige enam keskmisest jõukamad inimesed, sealhulgas riigikogu liikmed. Riigieelarvest võetakse selle otsusega aga rahandusministeeriumi enda arvutuste põhjal ligi 500 miljonit eurot aastas ehk neli korda rohkem, kui planeeritav automaks tagasi toob.

Ilmselt oleks avalik arvamus vähem kriitiline, kui automaksust ja teistest maksutõusudest oleks enne valimisi räägitud ning neile rahvalt mandaati küsitud.

Reformierakond panustab ka jõuliselt inimeste mälulünkadele. Kui 2009. aastal riigilõivu sõidukite registreerimisele peaaegu kahekordistati, siis kasutati põhjendust, et ärge hädaldage, meil pole automaksu ja see tõus tasandab veidi seda olukorda, unustades sujuvalt, et riigilõiv peaks ikka kulupõhine olema. Kui keegi arvab, et automaksu kehtestamise valguses kavatseb valitsuskoalitsioon riigilõive langetada, siis arvaku uuesti. Küll aga tõusevad nii autoomanike kui kõigi teiste kulud veelgi, kuna lisaks automaksu kehtestamisele tõstetakse ka käibemaksu ja aktsiise.

Nii mõnedki inimesed on asunud kiiresti uut sõidukit otsima, et pääseda vähemalt sõiduki soetamisel esmakordsest automaksust. Loomulikult on Reformierakond ka sellele vasturohu välja mõelnud. Sellisel juhul nõutakse raha sisse esmakordsel omanikuvahetusel pärast maksu kehtestamist − vahet pole, kas tegemist on uue või vana autoga. Seejuures vanema auto ostmine võib minna nii ebamõistlikult kalliks, et see tuleb viia lammutusse. Rohepööre missugune.

Auto registreerimismaksu baasmäär 300 eurot tähendaks, et ostes vanema, aga igati töökorras ja toimiva paar tuhat eurot maksva auto, tuleb sellele veel 300 eurot otsa maksta jõukamate maksuvabastuse rahastamiseks. Küllap juhtivad reformierakondlased selliste autodega ei sõida, aga lihtsurelike seas on need täiesti tavalised.

Siiski on mõned Eesti maapiirkondade elu lähemalt näinud koalitsioonipoliitikud tunnistanud, et automaksu võiks kaaluda ainult suuremates linnades, kus me näeme luksuslikumat autoparki ning tihti keskkonna seisukohast ülemääraseid hobujõude. Minu enda hinnangul tuleks kogu maksupoliitika teravik suunata märksa enam jõukuse ja luksuse maksustamisele, mitte kõigile ühe lauaga lüüa. Kui üldse automaksust rääkida, siis selle fookus peaks olema linnade autostumise vähendamisel ning luksusautode maksustamisel, mitte 120 miljoni euro kokku kraapimisel Reformierakonna valimislubaduse katteks.

Ilmselt oleks avalik arvamus vähem kriitiline, kui automaksust ja teistest maksutõusudest oleks enne valimisi räägitud ning neile rahvalt mandaati küsitud. Samuti, kui me näeksime süsteemsemat lähenemist ehk näiteks seost automaksu ning teehoiu rahastamise vahel, mitte selgitust, et "raha läheb igale poole".

Teatavasti seoti Reformierakonna juhtimisel juba ammu teehoiu rahastamine lahti ka kütuseaktsiisi laekumisest ehk oleks naiivne seekord mingit loogilist lahendust oodata. Teede rahastamisest ning neljarealiste maanteede väljaehitamisest räägitakse kõlavalt ainult valimiskampaania raames. Kui hääled käes, siis on see juba maainimeste mure, kas kohalikud teed on üldse sõidetavad.