VIRVE OSILA ⟩ Puudega puudest ja hingesantlusest

Virve Osila. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Peagi lõppeva suve üheks nukramaks hetkeks jäi mul käik kodukandi mõisaparki.

Oli ilus päikeseline juulikuu südapäev. Pärnad õitsesid. Otsustasin minna Mäetaguse mõisaparki oma pärnapuu juurde − olen temaga juba aastaid sõbrasuhtes olnud. See puu oli osanud nii kasvada, et ta oksad kooldusid maani ja rulaatoril istudes oli mul väga mugav õisi napsata. Imeline sumisev muusika, mida mesilased ja muud meetoidulised putukad tegid, lummas mind alati eriliselt. Need tiivulised orkestrandid viisid end just pärnade õitsemise ajal tippvormi ja nii asuski pärnapuu sees imeline lõhnav kontserdisaal.

Pargi teerada oli kaetud terava halli klibuga, mis sobis maaparki nagu sadul sea selga: sellesse takerdusid rulaatorirattad ja see tegi kingadesse pugedes haiget. Jõudsin pärnani. Midagi tundus väga valesti. Puu tüvi oli paljaks roogitud ja ainult kõrge ladvatutt alles jäetud. Mesist lõhna oli tunda, aga mesilaste suminat ei kostnud − ladva ja minu vahemaa oli liig suur. Jahmunult vaatasin ringi ja mulle tundus, et olen eksinud. Kõigil puudel, nii vanadel kui noortel, olid sirged oksteta tüved. Nagu postid. Ei sumisenud putukad, ei laulnud linnud.

Park paistis niiviisi läbi, et vanalt palliplatsilt võis näha hooldekodu õue. Pinnas nägi välja nagu kesapõld pärast hoolikat äestamist. Nii elutu, nii eri- ja salapäratu oli see kõik. Siin jooksin ma kooliajal, siin jalutasin pojaga, siia tulin koos külalistega... Pargis sain inspiratsiooni kirjutamiseks, siin käisin end laadimas... Silmad veekalkvel, koperdasin kodu poole ning peast jooksid läbi mitmed seigad, mis mind viimasel ajal on jahmatanud oma küünilisuse, hoolimatuse ja ahnusega.

***

Minu kunagise koolitee ääres kasvasid remmelgad. Oli ka muid puid, neis pesitsesid linnud suvel ja varjusid talvel. Ühel päeval vedelesid nood kõik mahasaetuna kraavis, sest talunikule meeldis avarus. Nüüd näib tee minu kodukülla stepiteena. Põllupidaja ei saanud puid tappes oma maale sentimeetritki lisa, küll aga saab ta süle ja seljaga taimekahjureid, sest linde seal enam pole.

***

Minu koduümbruse metsa võttis sovhoosi ajal maaparandus maha. Hiljem selgus, et paene savimuld vilja ei kanna. Aastate jooksul kasvas mets tagasi − mitte küll endine, aga sobis lindudele ja kitsedele elupaigaks ning seentele-marjadele kasvukohaks. Tänavu suvel tõmmati see mets teist korda maha. Üks talunik oli maa ära ostnud ja plaanib nüüd seal põldu pidama hakata.

Loodetav rahakrabin summutas linnulaulu ning jättis mu kodupaiga, kus õde tänini elab, tuulte ja tolmu tallermaaks. Kui õde, kelle koduümbrus lagedaks tehti ja ära songiti, küsis, miks nii, vastas vallaametnik, et eramaa on püha ja seal toimetab igaüks oma äranägemise järgi. Sellest järeldub, et suurem era võib väikesele erale varba peale lasta.

***

Meie pere kunagine peenramaa sai maade erastamise käigus uue omaniku. See valdaja ei kasvata midagi, ta lihtsalt niidab oma rohumaid ja saab PRIA-lt raha. Igal aastal alustab ta niitmist just siis, kui räägul on pojad pesas. Siuhkab need rahumeeli tükkideks ja riik maksab veretöö kenasti kinni. Raha rihib ja ega rääkude halast üks õige eraomanik ju hoolima pea.

***

Meie aleviku serval, mõisatiikide ja vana moonakaküla vahel oli niiske lodu, kus igal kevadel kollendasid konnakapsad, taevavõtmed ja kullerkupud. Moonakaküla asukohale rajati hoolekodu, lodu kaevati üles ja rulliti siledaks. Pikk plaan nägi ette, et hoolekodu asukad ei vaja niidulilli oma eluõhtute ehteks, neile piisab klumpidele istutatud kultuurtaimedest.

***

Meie alevikku on jäänud üks pisike platsike, kus veel kasvavad nurmenukud. Mujal Eestis otsitakse, registreeritakse ja püütakse nende lillede kasvukohti säilitada, meil on nad hävinud, õigemini hävitatud. Juba mitmel aastal igal kevadel saadan ma vallaametnikule sõnumi: "Nurmenukud hakkavad õitsema, peatage niitmine!" Niitmine peatataksegi sellel platsikesel just nii kauaks, kui õitekuld tuhmub. Siis tõmmatakse kõik koos rohuga lausa mullani maha. Iga aastaga jääb platsike väiksemaks − tänavu oli see vaevu ruutmeetrine −, sest kui taimed ei kasva viljumiseni, siis nad kiduvad ja kaovad. Mu vägisi alles hoitud kanavarbaplatsike ilmselt lõpetab elutegevuse enne mind.

***

Pisiasjad, ütlete. Elu koosnebki pisiasjadest, detailidest, mis meid koos hoiavad. Me aina räägime loodushoiust, aga rääkimiseks see suures osas jääbki. Inimene tituleerib end uhkusega Looduse Kuningaks. Tegelikult on selles meile üürikeseks eluajaks kingitud maailmas Kuningaks Loodus ise ja inimesed on äärmisel juhul tema vasallid, kes oma kohustusi enamasti kehvasti täidavad.

Minu lapsepõlves ei räägitud rohelisest mõtlemisest, vaid mõeldi roheliselt, ei lagastatud ega raisatud, loodus oli püha. Olen elanud pika elu ning tundnud end kogu aeg osana loodusest, aga paljude kaasteeliste äärmine ükskõiksus ümbritseva suhtes teeb mulle haiget. Meie ilusas looduslikus pargis puud sandistati ja see on pöördumatu. Kui juukselõikus läheb nihu, võib kindel olla, et karvkate kasvab tagasi ning seda on võimalik uuesti ja õigesti pügada. Puudele oksad tagasi ei kasva. Üleniitmisega õhukeseks kratsitud huumuseta pinnas ei saa enam lisatoitu kõdulehtedest, nii kaovad sealt putukad ja süveneb eluvaesus.

Valla keskkonnanõunik ütles mulle, et muinsuskaitsespetsialist pidavat Mäetaguse parki üheks ilusamaks. Ilu on vaataja silmades, aga see peaks südameni jõudma. Tänavu talvel üle mitmete aastakümnete ei saa ma enam pärnaõieteed juua. Ka ei saa ma kevadel imetleda puhkevaid lehepungi kasepuul. Nende lõhn tähendas mulle alati uut algust ja usku, et taas on kingitud mulle üks aastaring.

Fred Jüssi on öelnud, et tema ei suuda mõista neid, kes kirvega elusa puu kallale lähevad. Ka mina ei mõista − ei seda ametnikku, kes andis käsu puud paljaks rookida, ega seda, kes käsu täitis ja selle eest hoiuarvele kena lisa sai. Olen alati püüdnud järgida hingeseadust mitte haiget teha endast nõrgematele, ei lastele, loomadele ega loodusele tervikuna. Kuid iga päevaga suureneb minus inimeseks-olemise-süü. Seda on raske kanda.