NIKOLAI PAVLENKO ⟩ Ida-Virumaa ei vaja valvurit, vaid abistajat

Nikolai Pavlenko, literaat ja tõlkija Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Valitsuse esindaja ametikoha loomisest Ida-Virumaale on palju räägitud ja räägitakse ilmselt veelgi ning täiesti õigustatult.

Erik Gamzejev nimetas seda hiljutises kommentaaris piltlikult võluri ootamiseks. Tõesti, maakonnas on üles kerkinud nii palju probleeme, et nende lahendamine oleks jõukohane vaid vanake Hottabõtši sugusele võlurile. Kui lähemalt uurida, siis tundub, et sellelt inimeselt oodatakse kõigi nende kohustuste täitmist, mis peaksid olema vabariigi valitsuse rida. Ta peaks olema täiesti universaalne inimene, kellel on entsüklopeedilised teadmised praktiliselt kõigis eluvaldkondades.

Kuid isegi juhul, kui selline universaal leitaks ja ta asuks tõsiselt asja kallale, avaldaksin edu soovimise kõrval talle ka kaastunnet. Miks? Vastuse sellele küsimusele andis eelmainitud artiklis juba Erik Gamzejev: üksik ametnik ei suuda ilma toetava meeskonna ja eelarveta ka parima tahtmise korral lahendada enamikku siinsetest probleemidest. Kogu selle sobiva inimese otsimise protsessi juures rõõmustab vaid üks asi − Ida-Viru maakond leiab taas kord "äramärkimist" valitsusringkondades.

Selleks valitsuse esindaja meeskonnaks võinuks olla maavalitsus, kuid haldusreformi järel seda enam ei eksisteeri. Jutud sellest, nagu oleks see võimaldanud kokku hoida bürokraatliku aparatuuri kulude arvelt, pole, pehmelt väljendudes, eriti veenvad.

Valitsuse esindaja Ida-Virumaal ei peaks olema üksnes järelevaataja, kes jälgib valitsuse korralduste täitmist, vaid aitama maakonnal saada kogu Eesti täisväärtuslikuks osaks.

Meil armastatakse viidata Euroopa kogemusele. Kuid paljudes riikides, ka neis, mis on nii elanike arvu kui ka pindala poolest Eestist väiksemad, on säilitatud vähemalt kolmeastmeline haldussüsteem (riigi, regionaalne ja kohalike omavalitsuste võimutasand).

Haldusreform oli kahtlemata vajalik ja oleks ebaõiglane väita, et kõik sai valesti tehtud. Näiteks olid mitmed vallad nii väikesed, et mõnes vallas moodustas vallavalitsus pea kolmandiku kogu valla elanikkonnast. Kuid kahjuks erineb Ida-Virumaa paljudest teistest Eesti piirkondadest, kus üheks suureks vallaks liitunud väikevaldadel õnnestus säilitada omalaadne "autonoomia" − osavald. Meil kadusid sellised väikesed vallad üldse vaateväljast.

Tänapäeval poleks korrektne nimetada maakonda Eesti haldusüksuseks. On vaid piirkonnad, st alad, mida nimetatakse Ida-Virumaaks, Läänemaaks, Jõgevamaaks, Valgamaaks jne. Riigi normaalne areng on võimalik vaid eri tasandi võimuorganite võrdväärse koostöö alusel. Kuid kas te tõesti usute, et vallavalitsus võiks olla vabariigi valitsusele võrdväärseks partneriks?

Mu ridu ei tule mõista kui üleskutset taastada maavalitsused. Oma endisel kujul nad ehk tõesti ei vastanud riigi vajadustele. Kuid nagu ütleb prantsuse vanasõna: "Ärge koos pesuveega ka last välja visake!" Minu sügavaima veendumuse kohaselt peaks taastama maakondade administratiivse staatuse. Mõistan, et kogu riigi lõikes on see protsess üsna keerukas, isegi valulik, eriti praegusel ajal. Ehk võiks siis alustada just nimelt Ida-Virumaast? Siis saab ka valitsuse esindajale meeskonna leidmine hoopis lihtsam olema.

Õigupoolest on selline meeskond praegugi juba olemas ning ei peakski midagi uut looma. See meeskond on Ida-Virumaa kohalike omavalitsuste liit. Selle põhimäärus vastab täielikult neile ülesannetele, mille täitmist "võlurilt" oodatakse. Muidugi nõuaks see liidu praktilise tegevuse põhjalikku reorganiseerimist, kuid see oleks siis ka seda väärt.

Valitsuse esindaja Ida-Virumaal ei peaks olema üksnes järelevaataja, kes jälgib valitsuse korralduste täitmist, vaid aitama maakonnal saada kogu Eesti täisväärtuslikuks osaks. Üksinda oleks seda saavutada üsna võimatu, aga koos piirkonna olusid hästi tundvate kohalike spetsialistide kompetentse meeskonnaga võiks paljugi korda saata.

Aga kui valitsuse esindaja määramine on vaid järjekordne moodus kindlustada "vajalik" inimene viisaka palgaga, ei ole mõtet oodata ka edaspidi, et Ida-Viru ettevõtete poolt riigile tasutud süsinikukvootide ja erinevate keskkonnatasude pealt, mida on üle 600 miljoni euro, hakkab tagasi tulema rohkem kui viis protsenti.