JUHTKIRI ⟩ Sport kui regionaalpoliitika peegel

Korvpall on aastakümneid olnud Ida-Virumaal üks populaarsemaid sportmänge. Foto: Ilja Smirnov / Põhjarannik

Algaval hooajal ei tee ükski Ida-Viru korvpallimeeskond kaasa ühelgi tasemel täiskasvanute üleriigilises liigas. Korvpall on olnud võistkonnaaladest aastakümneid üks maakonna esindusalasid ja veel mõned aastad tagasi osales Eesti liigades mitu Ida-Viru meeskonda.

Ida-Viru võistkondi pole palju aastaid olnud ei võrkpallis ega käsipallis. Parem on olukord vaid jalgpallis ja jäähokis. Jäähokis teeb tugevaimas liigas kaasa koguni kolm Ida-Viru meeskonda ja üks naiskond. Samas on hoki kandepind üsna kitsas, näiteks meeste meistrivõistlustel vaid viis meeskonda osalebki. Narva Trans püsib aastakümneid jalgpalli meistriliigas suuresti tänu piirilinna jalgpallielu eestvedaja Nikolai Burdakovi entusiasmile ja metseenlusele. Aga ka tänu sellele, et jalgpall on võrreldes teistega jõukam spordiala ja alaliidu võimalused toetada ala arendamist Eesti eri paigus on suuremad.

Muidugi on tähtis ka noorte- ja harrastusspordi arendamine, kuid oma kandi pallimänguvõistkondadel on tähtis roll ka kohalike inimeste liitmisel ja tugevama kogukonnatunde tekitamisel. Oleks loomulik, et Ida-Virumaal kui Eesti ühel suuremal maakonnal oleks oma võistkond kõigi alade Eesti tugevamates liigades.

Et aga neis liigades kasvab põhiliselt Tallinna ja selle ümbruse võistkondade osakaal, peegeldab ilmekalt kogu Eesti regionaalpoliitikat. Pealinn tõmbab pärast gümnaasiumi lõpetamist maakondadest endale nii noori korvpallureid, jalgpallureid kui ka teiste alade sportlasi. Raha koguneb samuti suurest Tallinna. Eesti tasemel konkurentsivõimelise võistkonna kokkupanek on mujal aina keerukam ülesanne.