Küsimus on selles, kas selline kaitse peaks katma ka olukordi, kus tegemist on teadlikult ebaseadusliku tegevusega, näiteks omastamise või usalduse kuritarvitamisega karistusõiguslikus mõttes. On hea meel näha, et ringkonnakohus on võtnud selge positsiooni, et mõningates olukordades on kahju hüvitamine ka valla- ja linnajuhtide puhul võimalik. See on meie kõigi raha, mida kellegi tahtliku, süsteemse ja kriminaalse tegevusega on väärkasutatud.
Kolmandaks − ka valgekraeline kuritegu saab karistatud. Ringkonnakohus on taas kord andnud signaali, et korruptiivne valitsemine võib juba olemuslikult olla nõnda taunitav, et väärib kõige raskemast liigist karistust − reaalset vangistust.
See on oluline ühiskondlik sõnum: süsteemselt, pikka aega ja omakasupüüdlikult toime pandav valgekraekuritegevus ei saa hoolimata oma näilisest puhtusest mitte ühelgi moel olla aktsepteeritavam kui narkootikumide müük või mootorsõiduki joobes juhtimine. Siin ei ole oluline ka see, kas süüdimõistetu on varem laitmatu taustaga. Mida kõrgem on ametikoht, seda kõrgemalt on võimalik kukkuda. Sellega peaks arvestama iga omavalitsusjuht, kes seab enda või oma lähikonna huvid ettepoole kogukonnast, keda ta teenima on valitud.
Kõige selle valguses tasub üle korrata: tegemist on ühe kohtuastme sõnumitega. Konkreetses asjas ei ole otsus veel jõustunud, kuid näiteid, mis samasid seisukohti ka jõustunud lahendites kajastanud, on teisigi, olgu see reaalse vangistusega karistatud endise Kõpu vallavanema Tõnu Kiviloo või hiljuti pikaks ajaks vangi mõistetud Ida-Virumaa ettevõtja Alar Sepperni lugu.
See ei tähenda, et ringkonnakohtu antud hinnang oleks sedavõrd karm, et julgus raskeid otsuseid vastu võtta oleks tulevikus kuidagi pärsitud. Nii see kindlasti ei ole: demokraatias on valikutel, ka valedel, kahjulikel, miks mitte ka rumalatel valikutel oma koht. Sellesama demokraatia näo taha peitunud pahatahtlikku, kuritegelikust energiast tulvil omakasu aga ei saa ega tohi sallida.