Pahatahtlikku omakasu ei saa ega tohi sallida

Lõuna ringkonnaprokuratuuri prokurör Toomas Koitmäe. Foto: prokuratuur

Augusti lõpus Tartu ringkonnakohtus väljakuulutatud kohtuotsus endiste Sangaste ja Otepää vallajuhtide kriminaalasjas on mitmes mõttes oluline ning tuletab omavalitsusjuhtidele kõikjal meelde: tänapäeva Eestis ei ole kohta kuritahtlikule rahva raha kasutamisele.

Olgu alustuseks öeldud, et see kohtuotsus ei ole jõustunud. Küll aga annab seesugune lahend juba praegu vaieldamatu signaali kohalikele omavalitsustele ja ühiskonnale laiemalt: maksumaksja raha väärkasutamisele ei ole õigustust ja sellele järgneb ühemõtteline hukkamõist ja karistus.

Oleme harjunud, kuidas juhtivale (avalikule) ametikohale saades rõhutatakse alandlikult vastutust, mis selle positsiooniga kaasneb. See vastutus aga jääb pahatihti edasises töös teisejärguliseks, parimal juhul juhti umbusaldatakse või teda ei valita enam ametisse tagasi. Igapäevane mõju kohalikus elus on seevastu hindamatu: omavalitsuse hästi või halvasti juhtimine on kohaliku kogukonna jaoks piltlikult öeldes elu ja surma küsimus. Eriti väiksemates omavalitsustes.

Samal ajal on just sellistes valdades edumeelsematel tihtilugu ka ärilisi huve, mis tähendab, et valla ja isiklike huvide ning veelgi enam valla ja isikliku rahakoti lahushoidmine on elementaarne. Olukorras, kus sellised huvid omavahel võistlema hakkavad, tuleb vallajuhil eelistada valla huve. Kui vallale kingitakse kuldmünt, peab see looma lisaväärtust vallale, mitte jõudma vallavanema rahakotti − see on osa sellest vastutusest, millest omavalitsust juhtima minnes tuleb aru saada. Hetkel, mil otsus kaldub vastupidi, tuleb ametiülesannetest loobuda.

Kui vallale kingitakse kuldmünt, peab see looma lisaväärtust vallale, mitte jõudma vallavanema rahakotti − see on osa sellest vastutusest, millest omavalitsust juhtima minnes tuleb aru saada.

Paraku on siiani näiteid omavalitsusjuhtidest, kes ametisse astumisega justkui igasugusest vastutusest vabastuse teenivad. Avaliku teenistuse seadus justkui välistab varalise vastutuse ja vastutus otsuste sisulise poole eest lükatakse kollektiivse rumaluse kraesse − on ju volikogu selliseks varakäsutuseks loa andnud, järelikult on kõik seaduslik!

Ringkonnakohtu otsus kordab üle mängureeglid, mida loodetavasti aina enam iseenesestmõistetavaks peetakse. Ja sõnumit, et selliste reeglite vastu eksimise vastutus võib olla kriminaalne vastutus. Ka reaalselt trellide taha viiv vastutus. Mida ringkonnakohus ütles?

Esmalt sisuline vastutus. Kohus selgitab, et valla vara ei tohi oma suva järgi käsutada mitte keegi, ole sa volikogu liige või vallavanem. Muuseas, välistatud ei ole võimalus, et mõningatel juhtudel vastutavad ka volikogu liikmed isiklikult rahva raha kriminaalse väärkasutamise eest. Ilmselt nõustub igaüks, et seisukoht, mille järgi jäävad linna- ja vallajuhid eelarvest vara omastamise eest vastutusele võtmata pelgalt seetõttu, et volikogu on selleks loa andnud, on täiesti vastuvõetamatu.

Võib ju põhjendada, et rahvas on oma esindajad volikogusse valinud, järelikult on rahvas sellist ümberkäimist oma maksurahaga ise kaudselt lubanud. Ringkonnakohtu otsuse valguses on selgelt öeldud, et kuskil on piir − selline otsus, mis ei ole kohaliku omavalitsuse huvides, mõistlik, otstarbekas ega heaperemehelik, võib olla mõnes olukorras karistusõiguslikus mõttes suisa kehtetu ja sellise otsuse alusel tegutsejad ei pruugi vastutusest vabaneda.

Teiseks varaline vastutus − kohtud on olnud erineval seisukohal, kas ja mil viisil on võimalik omavalitsusjuhte kahjulike tehingute eest isikliku varaga vastutama panna. Jällegi, ühest küljest on võimalik tõmmata paralleele äriühingu juhtimisega, mis kannab endas mõningaid riske. Alati ei too kõik otsused kasu, alati ei ole kõik otsused tagantjärele vaadates mõistlikud olnud. Ja seda mõtet kannab endas ka avaliku teenistuse seadus, mis välistab kahjulike tehingute eest isikliku vastutuse linna- ja vallajuhtide tegevuses.

Küsimus on selles, kas selline kaitse peaks katma ka olukordi, kus tegemist on teadlikult ebaseadusliku tegevusega, näiteks omastamise või usalduse kuritarvitamisega karistusõiguslikus mõttes. On hea meel näha, et ringkonnakohus on võtnud selge positsiooni, et mõningates olukordades on kahju hüvitamine ka valla- ja linnajuhtide puhul võimalik. See on meie kõigi raha, mida kellegi tahtliku, süsteemse ja kriminaalse tegevusega on väärkasutatud.

Kolmandaks − ka valgekraeline kuritegu saab karistatud. Ringkonnakohus on taas kord andnud signaali, et korruptiivne valitsemine võib juba olemuslikult olla nõnda taunitav, et väärib kõige raskemast liigist karistust − reaalset vangistust.

See on oluline ühiskondlik sõnum: süsteemselt, pikka aega ja omakasupüüdlikult toime pandav valgekraekuritegevus ei saa hoolimata oma näilisest puhtusest mitte ühelgi moel olla aktsepteeritavam kui narkootikumide müük või mootorsõiduki joobes juhtimine. Siin ei ole oluline ka see, kas süüdimõistetu on varem laitmatu taustaga. Mida kõrgem on ametikoht, seda kõrgemalt on võimalik kukkuda. Sellega peaks arvestama iga omavalitsusjuht, kes seab enda või oma lähikonna huvid ettepoole kogukonnast, keda ta teenima on valitud.

Kõige selle valguses tasub üle korrata: tegemist on ühe kohtuastme sõnumitega. Konkreetses asjas ei ole otsus veel jõustunud, kuid näiteid, mis samasid seisukohti ka jõustunud lahendites kajastanud, on teisigi, olgu see reaalse vangistusega karistatud endise Kõpu vallavanema Tõnu Kiviloo või hiljuti pikaks ajaks vangi mõistetud Ida-Virumaa ettevõtja Alar Sepperni lugu.

See ei tähenda, et ringkonnakohtu antud hinnang oleks sedavõrd karm, et julgus raskeid otsuseid vastu võtta oleks tulevikus kuidagi pärsitud. Nii see kindlasti ei ole: demokraatias on valikutel, ka valedel, kahjulikel, miks mitte ka rumalatel valikutel oma koht. Sellesama demokraatia näo taha peitunud pahatahtlikku, kuritegelikust energiast tulvil omakasu aga ei saa ega tohi sallida.