VIRVE OSILA ⟩ Matsi käed

Virve Osila. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Öeldakse, et kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja, ja lisatakse, et kes üldse ei tuleta, sel mõlemad. Nii ma siis järgin hoiatust ja tuletan meelde mõne aja tagust juhtumit, mis oma kurblooluses üsnagi õpetlik on.

Ida-Viru keskhaigla juht andis hiljuti pika intervjuu ning sealt noppisin välja paar tarkusetera, mis minu juhtumiga risti vastupidiseks osutusid. Tsiteerin: "...patsient tahab, et temast lugu peetaks ja temaga räägitaks..." ning "...üldine eesti keele oskus on meil läinud kindlasti paremaks...".

Alustan algusest. 6. juunil käisin sotsiaaltranspordiga linnas hambaarstil ja mõtlesin, et astun läbi ka Pargi keskusest, sest paraku on enamik kauplusi kesklinnast välja kolinud. Poest väljudes komistasin tähistamata sillutiseäärele ja kukkusin kogu oma raske kerega täies pikkuses vastu asfalti.

Kui te olete eakas, hoiduge jooksmast-hüppamast, ja kui sellele vaatamata kukute ning te ei oska vene keelt ja teil juhtuvad olema mitteintelligentsed jäsemed, siis saage kodus ise hakkama.

Edasi läks sõit EMOsse, nina ja põlved verised ning asfaldikilde täis, parem õlavars ühtaegu väga valus ja ehmatavalt tundetu. Minu saatja aitas mul end triaažis vormistada ja jättis mu ratastooli ootama ning lubas hiljem järele tulla.

Ootasin siis ja valutasin ennast. Patsiente polnud palju, meedikuid seevastu jagus ja aeg aina venis. Lõpuks hüüti mu nimi välja. Kabinet asus koridori teises otsas, mina oma hädise oleku ja valuga ei saanud kuidagi liikuma. Tohter ja tema noor kaaslane seisid ning vaatasid. Siis tõusis üks kipsis käega patsient ja lükkas mu ratastooli kipsita käega abiandjateni.

Tohter ütles mulle vene keeles etteheitvalt, et ma võinuks ka ise end kohale veeretada, ja alles siis küsis, mille üle ma kaeban. Alustasin eesti keeles, ent mõistsin kohe, et minust see härra mõhkugi aru ei saa, ning proovisin siis oma puu-vene-keeles rääkida, mis ja kuidas.

Tohter mingit hoolivust üles ei näidanud, väänas natuke mu õlga, ütles, et röntgenit pole vaja ja et minu eas tuleb rahulikum olla, mitte joosta (!) ja hüpata (!!). Püüdsin selgitada, et mõne aasta eest kukkusin põlvemeniski katki ja et mul on valud nii seljas, õlas kui põlvedes. Seepeale sain teetanusesüsti, mul soovitati kodus külmakotti kasutada, valuvaigisteid võtta ning saadeti puhtas vene keeles minema.

Aeg läks ja iga järgmine päev oli eelmisest hullem. Käsi oli tugevasti paistes ja valutas, põlved samuti. Pereõde suunas mind Corrigosse röntgenisse ja selgus, et mul oli olnud küünarluu murd, mis nüüdseks omatahtsi kokku oli kasvanud.

Edasi läksin uuesti EMOsse. Saatuse irooniana sattusin sellesama umbkeelse tohtri juurde. Küsisin, miks ta mind trauma järel kohe röntgenisse ei suunanud. Tema ütles, et kuna ma kurtsin õlavalu, siis ta ei arvanud, et mu käel midagi viga on. Tänapäeval ilmselt on õlg käsivarrest eraldi olev osa. Ja siis ütles ta, et mul on nagunii tugev artroos ja "neintelligentnaja ruka", et see valu ja kõverus on "nitševo", ning arutles siis irooniaga, et ilmselt ma ikka pole meditsiiniõena töötanud, vaid mingit muud raskemat ametit pidanud, et tema pole ühelgi meedikul sellist mitteintelligentset kätt näinud.

Soovitas mul kätt nii liigutada, et valus ei oleks (!), tõmbas süstlatäie vedelikku põlvest välja ja uute protseduuride tarvis käskis perearsti poole pöörduda. Ning soovitas põlvedele kapsalehti või "molotšnuju sõvorotku" panna. Mina ei teadnud, mis see viimane on, ja arst jälle imestas, et "v selskoi mestnosti net korovõ". Muidugi, minu matsikäed olidki sobilikumad lehma pidama kui varasemat meditsiiniõe tööd tegema. Sõnaraamatust sain teada, et mulle soovitati vadakut. Sedasi siis.

Tänaseks on mu parem käsi tuksis. Perearst võttis paar korda veel põlvest vedelikku ja suunas mu ortopeedile, kuhu sain numbri 22. novembriks (!). Aga ega imet sünni, tuksis on mu põlvedki. Hullem kogu loos on see, et mu matsikäsi keeldub ka kirjutamast, nii et nüüd tuleb mul sekretäri teenuseid kasutada.

Selline lugu siis. Umbvenekeelne arst, oskamatus või tahtmatus suhelda ja äärmine lugupidamatus patsiendi vastu on täielises vastuolus Ida-Viru keskhaigla juhi jutuga.

Jah, ma kukkusin ise. Jah, ma olen ise vanaks elanud ja lasknud oma liigeseid ajahambal pureda. Jah, ma elan maal ja ilmselt pole ma oma vanuses intelligentsuse poolest just kõige teravam pliiats. Mul endal pole matsiks olemise vastu midagi, aga oma kätest pean ma lugu: need on mind ausalt teeninud, keetnud-küpsetanud, kudunud ning laste, loomade ja kõige muu eest hoolt kandnud ning aidanud mul kirjutada enam kui paarkümmend raamatut. Seega pean oma käte halvustamist kõrgesti haritud arsti poolt vägagi solvavaks.

Olen üht-teist selle tohtri kohta kuulnud, ka seda, et ta on juba mõnda aega Eestis töötanud, aga ta ei proovinud eesti keeles sõnakestki öelda ega saanud raasugi aru ka minu kõnest. See näitab, et erilise intelligentsusega ei saa temagi hoobelda.

Viimasel kümnendil olen vist neljal korral Ida-Viru EMOsse sattunud ja seni pole olnud ainsatki meeldivat kogemust. Kordan taas Raimond Kaugveri ütlust, et iga kogemus, ükskõik kui s... tahes, on ikkagi kogemus. Minu mõõt on EMOs kogetust nüüd kuhjaga täis.

Lugejale ütlen nii, et kui te olete eakas, hoiduge jooksmast-hüppamast, ja kui sellele vaatamata kukute ning te ei oska vene keelt ja teil juhtuvad olema mitteintelligentsed jäsemed, siis saage kodus ise hakkama: hankige valuvaigisteid, kapsalehti ja vadakut ning küll te üle elate. Kui elate.