MARKO SANDRE ⟩ Ühe asja kaks poolt

Marko Sandre, idavirukas Foto: Ilja Smirnov / Põhjarannik / Ahriiv

Mina näinud ei ole, aga räägitakse, et olla olnud kunagi nõukogude aja alguses aeg, kus nuga-kahvel olid ketiga laua küljes. Et ei varastataks. Mina mäletan oma koolist fakti, et kõik uksed olid lukus. Istusid klassi ukse taga põrandal ja ootasid et õpetaja tuleks ja sisse laseks. Sest kes teab, mis need kaabakad seal kokku keeravad, ära lõhuvad, varastavad. Pikad diskussioonid ajakirjanduses teemal, kas meie ühiskond on valmis klaasist ootekodadeks või iseteeninduskassadeks, on minule alati olnud ühest küljest arengu märk, teisest küljest aga tunnen teravalt, et mind − ühiskonna liiget − ei usaldata.

Mida ma pean tegema, et see usaldus ära teenida? Kelle usalduse ma pean ära teenima? Kas usaldus peaks olema auhind või eeldus? Sest kui inimesele kogu aeg sisendada, et sa ei oska ega kõlba, ilmselt varastad või oled muud moodi sobimatu, siis... ühiskond muutubki selliseks. Maailm peegeldab ikka eelkõige meid ennast. Kruiisilaeval töötades olin ma teise järgu inimene. Esimene oli lääneeurooplane, teine idaeurooplane ja kolmas muu maailma esindaja. Sürrealistlik maailm, aga nii oli.

Eelmisel nädalal kajas Toilast riigikoguni Toila gümnaasiumi sulgemise saaga. Vallavõim tahab gümnaasiumiosa kinni panna, elanikud koguvad allkirju petitsioonile, et ei pandaks. Kuidas me selleni jõudsime, et valla esindajad raiuvad, et nemad on valitud esindajad ja teevad otsuseid, vaatamata sellele, mida elanikud arvavad? Kuidas me jõudsime selleni, et kodanikele tuleb niisugune kohalikus elus määratu tähtsusega otsus üllatusena?

Vald on ajanud asju ise, teeb informeerimise lõpus kiirelt ära, sest kodanik on ju loll, oskab ainult vaielda ja nõuda, segab töö tegemist.

Riigikantselei lehelt leiame kaasamise hea tava. Teine punkt selles toredas dokumendis on selline: "Kaasamine kaasamise hea tava mõistes seisneb otsuste kujundamisel huvirühmade ja avalikkuse informeerimises ja nendega konsulteerimises. Informeerimine seisneb huvirühmadele ja avalikkusele tasakaalustatud ja objektiivse informatsiooni edastamises, mis võimaldab mõista otsuse tegemise eesmärki ja lahendusvõimalusi. Avalik konsulteerimine seisneb huvirühmadelt ja avalikkuselt tagasiside küsimises poliitikakujundamise kõigis etappides, sealhulgas probleemide püstitamisel, eesmärkide kindlaksmääramisel, lahendusvõimaluste analüüsimisel ja otsuse kavandi koostamisel."

Valla töötajate tihe graafik ilmselt ei võimalda selle dokumendiga süvitsi minna ja vähemalt teise punkti lõpuni mõttega lugeda. Gümnaasiumiosa sulgemise plaan ei ole ilmselt viimase kuu aja küsimus. Aga rahvast "kaasati" alles protsessi lõpus. Informeeriti tehtud otsustest ja nimetati seda kaasamiseks. Avalik konsulteerimine kõigis etappides jäi ära. Ja see ongi kogu probleemi sisu. Nüüd oleme lõhkise küna ees, kus kõik mossitavad oma nurgas ja reaalselt pole kogu plaaniga keegi tuttav. Valla töötajad ei ole, sest tihe graafik pole lubanud tutvuda, ja elanikud, sest keegi pole neile isegi võimalust andnud. Käib tihe spekulatsioon ja arvamuste (mitte faktide!) vahetus, mille tulemus on see, et mis iganes on lõpptulemus, langeb usaldus teise poole vastu veelgi.

Küsimus ei ole kooli sulgemises. Küsimus on usalduses ja kommunikatsioonis. Vald on ajanud asju ise, teeb informeerimise lõpus kiirelt ära, sest kodanik on ju loll, oskab ainult vaielda ja nõuda, segab töö tegemist. Vald ei usalda kodanikku. Ja kodanik käib rusikas taskus ning teab, et mis iganes seal vallas ka ei tehtaks, on kõik ainult oma tasku täitmiseks ja ilmselt vale. Kaasamisüritustel mõtete vahetust ei toimu. Räägitakse end solvunult tühjaks ja minnakse laiali. Vallavalitsus neelab alla ja vormistab otsuse, kodanik neelab alla ja elab edasi teadmisega, et tema arvamus ei maksa essugi. Vahet pole, kes seal vallamajas on − kõik lähevad lolliks, kui pukki saavad. Usaldamatus ja olematu suhtlemine.

Ma töötan Narva gümnaasiumis. Värske kool, just avasime. Täis tehnikat ja imevidinaid. Kooli juhtimine toimub arvutist: valgustus, valve, ventilatsioon, uksed − kõik. Kõik õpilastele vajalikud ruumid on lahti. On üksikuid erandeid turvakaalutlustel, kuid üldine mõte on lihtne: me usaldame oma inimesi ja pakume seda usaldust eeldusena. Partnerid, mitte alluvussuhe. Kool on lahti olnud peaaegu kaks kuud ja ma olen nende noorte inimeste üle uhke. Iga jumala päev. Nad kujundavad ise oma kooli ning seda on rõõm assisteerida ja administreerida, ausalt. Vallaametnikud on samasugused assisteerijad-administreerijad. Mitte omanikud. Mitte kõiketeadjad. Aga see kipub meelest minema. Toon siia lõppu veel ühe toreda näite. Või noh − kasvava tüliõuna. Potentsiaalse plahvatuse.

Jõhvi linn ja Toila vald peavad liitumiskõnelusi. Toila valla kodulehe andmetel on alates aprillikuust kohtutud neli korda. Novembris hakkavad vallad kogu läbitöötatud materjali volikogudes heaks kiitma. Ja siis. Siis detsembris kiirelt-kiirelt avalikustatakse kogu plaan. Valmis plaan. Pärast heakskiitmist. Edasi korrigeerimine, rahvaküsitluse läbiviimine. Mis te arvate, mis toimuma hakkab? Pole vaja mõistatada, jälgige seda, mis toimub Toila gümnaasiumiga. Mõte on ju sama − tehakse ära informeerimine viimases etapis.

Tuletame meelde kaasamise head tava: avalik konsulteerimine huvirühmadelt ja avalikkuselt tagasiside küsimises kõigis etappides, sealhulgas probleemide püstitamisel, eesmärkide kindlaksmääramisel, lahendusvõimaluste analüüsimisel ja otsuse kavandi koostamisel. Ehk rahval pole võimalustki − valitseja lööb letti kaardi esindusdemokraatia olemusest ja otsustab, mida tahab. 30 aastat demokraatia õppimist ja me oleme omavahel tülis, sest meie valitsejad on aru saanud ainult nendest demokraatia osadest, mis neile kasulikud. Valijad samas ei oska siiani hääletada nii, nagu demokraatias vajalik − jalgadega. Kaks aastat tagasi rääkis tollane ja ka nüüdne vallaesindaja Toila gümnaasiumis, kuidas ta kooli eest võitleb. Järgmisel kolmapäeval hääletab ta vastupidi oma lubadusele. Esindusdemokraatia võidukäik, paraku ühesuunaline.