ALAR KARIS ⟩ Põlevkivi ei ole saatanast, seda tuleb paremini kasutada (5)

Copy
President Alar Karise sõnul on seoses geopoliitilise olukorraga maailmas hakatud jälle natuke rohkem vaatama meie põlevkivi puhul ka julgeoleku aspekti.
President Alar Karise sõnul on seoses geopoliitilise olukorraga maailmas hakatud jälle natuke rohkem vaatama meie põlevkivi puhul ka julgeoleku aspekti. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Niikaua kui Eestis ei ole loodud piisavalt uusi juhitavaid elektritootmise võimsusi, ei ole Eestil mõistlik põlevkivi kasutamisest loobuda, leiab eelmisel nädalal Ida-Virumaa visiidi ajal nii kaevanduses kui ka uue õlitehase ehitusel käinud president Alar Karis. "Põlevkivi kasutamisel tuleks aur ja ressursid panna uutele innovaatilistele tehnoloogilistele lahendustele," ütles ta intervjuus Põhjarannikule.

Alustasite Ida-Virumaa visiiti neljapäeva hommikul Narvas piiripunkti külastamisest. Kuidas on Eesti piirivalve teie hinnangul valmis võimalikuks olukorraks, kui Venemaa hakkab hübriidrünnakuna massiliselt suunama siia migrante, nagu praegu Soomes?

Praegu oli piiril vaikne, igas mõttes. Minu küsimuse peale öeldi, et ollakse valmis ka olukorraks, kui nende inimeste hulk, kes tahavad üle tulla, läheb suuremaks. Ja ollakse valmis sellekski, kui peaks tulema valitsuse otsus ka Eestis piiripunktid Venemaaga täies ulatuses kinni keerata.

Mida soovitada sellisel juhul neile inimestele, kes on seni harjunud käima sageli Venemaal, kuna neil elavad seal näiteks lähedased sugulased?

Siis tuleb oma elu korraldada sel viisil, et ei pea üle piiri minema. Vähemalt sel ajal, kui Venemaa sõda Ukrainas kestab. Ma kujutan ette, et ega piir ei jää ju igavesti kinni. Võti on praegu Venemaa käes. Kui sõda Ukrainas saab läbi, siis taastuvad sellised suhted, kus üle piiri on võimalik käia.

Paljude riikide poliitikute suust kõlavad üha sagedamini väsimuse noodid seoses selle sõjaga. Mida me Eestis saame teha, et tähelepanu ei vajuks tagaplaanile ja Ukraina toetamine ei väheneks?

Me kõik oleme inimesed. Inimesed väsivad ka headest asjadest ega suuda lõputult kuulda ka ainult häid uudiseid. Ukraina toetamist tuleb jätkata, nii palju kui meil selleks võimalusi on, ja ärgitada delikaatsel viisil rohkem toetama ka neid riike, kes praegu võib-olla sellises mahus ei toeta, nagu nad oleksid võimelised.

Ukraina sõja puhul on olnud kartus, et see lõhestab ka Eesti ühiskonda tugevalt, kuna siin elab palju inimesi, kes on Venemaaga seotud. Kas teie arvates on ligemale kahe aastaga see kartus tõeks saanud või on toimunud hoopis vastupidised protsessid?

Ma ütleksin pigem, et on toimunud vastupidised protsessid. Kartused olid tõesti, kuidas erinevad kogukonnad hakkama saavad. Minu meelest ei ole tekkinud mingit suurt lõhet ei Eestis elavate Eesti kodanike, Vene kodanike ega ka siia sõja eest põgenenud Ukraina kodanike vahel.

Kas teie arvates tuleks Venemaa kui agressorriigi kodanikelt kohalikel valimistel valimisõigus ära võtta?

Seda küsimust arutatakse. Seda ei saa üksikuna vaadata. Kui me paneme selle julgeoleku raamistikku, siis tuleb vaadata mitut asja korraga. Üks asi võib-olla ei mõjuta meelsust, aga kui mitu asja satub korraga kokku, siis võib juhtuda ka see, et meelsus, mis praegu on suhteliselt rahulik, muutub.

Selle mõju on ka see, et kahe aasta pärast valivad näiteks mitme Ida-Virumaa linna volikogusid suures osas Venemaa kodanikud, kes sellest tulenevalt peaksid seisma rohkem Venemaa kui Eesti huvide eest ja osa neist on andnud Venemaa kodanikuna oma hääle Venemaa presidendi valimistel Putinile.

Nii me oleme oma seadused teinud. On riike, kes pole käitunud meie moodi, näiteks Lätis ei saa Venemaa kodanikud kohalikke volikogusid valida. Sellega on aga nii, et asju tagasi pöörata on tunduvalt keerulisem. Kui midagi ära võtta, siis see tekitab tunduvalt suuremaid pingeid, kui oleks kohe alguses öeldud, et ei saa valida.

Te käisite Ida-Virumaal ka Auvere uue õlitehase ehitusel. Miks te tahtsite seda näha?

Kuna selle ehitusse on üksjagu palju raha sisse pandud, tahtsin ülevaadet saada, mis seisus see on ja millised on selle tuleviku väljavaated.

Ma arvan, et põlevkivist ei tasu rääkida kui mingist halvast asjast. Tuleb rääkida sellest, kuidas vähendada CO2-heidet või see kinni püüda. Tuleb leida võimalusi, kuidas võtta põlevkivist välja veel midagi, mis on meie riigile kasulik. Põlevkivi ise ei ole ju saatanast. Aur ja ressursid tuleks panna põlevkivi kasutamisel uutele innovaatilistele tehnoloogilistele lahendustele.

Põlevkivi on üks Eesti põhilisi maavarasid ning enamik edukaid ja jõukaid riike kasutab oma maavarasid.

Jah. Mõte ongi selles, et kasutada põlevkivi mõistlikul viisil. See käib kõikide ressursside kohta. Puidu kohta samamoodi.

Kas põlevkivi kasutamise vaenamise pendel on Eestis läinud liiga äärmusesse ja jõudnud ka valitsuse poliitikasse?

Seoses geopoliitilise olukorraga maailmas on nüüd jälle natuke rohkem hakatud vaatama põlevkivi puhul ka julgeoleku aspekti. Üks asi on meie rohe-eesmärgid, aga need peavad olema tasakaalus meie julgeolekuga. Eriti, kui meil ei ole praegu peale põlevkivi piisavalt muid juhitavaid elektritootmise võimsusi.

Me räägime aatomienergiast, aga selle kasutusele võtmiseni kulub ikka vähemalt 10-15 aastat. Sama kaua läheb ka sellega, kuni suudame vesinikust piisavalt juhitavat elektrit toota. Seni peame olemasolevaid jaamu hoidma. Olukorraks, kui jälle juhtmed kuskil puruks lähevad või on ilmastik taastuvenergia tootmiseks ebasobiv. Kui meie toad on külmad ja pimedad, siis tekivad suured probleemid.

Julgeoleku küsimustega on seotud ka inimeste sotsiaalmajanduslik toimetulek. Kuidas saada tasakaalu see, et põlevkivitööstuses kaduvate töökohtade asemele tekiks õigel ajal uued töökohad?

Osa töökohti on juba kadunud ja see ei ole väike arv. Ja on näha, et neid kaob veel.

Ida-Virumaal tuleb luua selline keskkond, et siia investeeritaks ja uued töökohad tekiks. Katseid on, VKG tahab teha tselluloositehast ja plastijäätmete töötlemise tehast.

Aga see viimane ei saanud esimese hooga küsitud toetust, kuna anti mõista, et see ei ole piisavalt roheline tegu.

Eks siis tuleb leida teine lahendus või anda ikkagi võimalus ka sellise tehnoloogia jaoks õiglase ülemineku fondist toetust saada. See on jällegi meie ametnike töö. Kui meil ei ole neid projekte, mis töökohti looksid, siis peaks Euroopa Liidu suunal tegutsema, et tähtaegu pikendada, et anda rohkem aega.

Kas Eesti pole selles küsimuses oma riiklike huvide eest piisavalt tugevalt seisnud?

Mul on raske hinnangut anda. Aga me näeme, et probleem on olemas, järelikult tuleb selle eest rohkem seista.

Kas saite kaevanduses käies tükikese põlevkivi kaasa, et vahel teiste riigijuhtidega kohtudes see taskust välja võtta ja näidata, et meil on selline mujal vähe tuntud ressurss olemas?

Ma käisin maa all kolmandat korda. Mul on varasemast ajast kaks tükki kodus juba olemas. Kui on vaja näidata, võtan kaasa. Palju ma ikka seda koju tassin.

Kas tuumajaam sobiks teie arvates Eestisse?

Ma ei anna hinnangut, kas seda on vaja või mitte. Aga ma ütlen pigem, et meie energiatootmine peab olema mitmekesine. Tuumajaama puhul peab arvestama nii tehnoloogilist aspekti kui ka seda, kuidas ühiskond selle vastu võtab. Euroopas on riike, kes panevad oma tuumajaamad kinni, aga naaberriigis toodetud tuumaenergia sobib küll.

Ma tunnen, et otsest vastuseisu tuumaenergeetikale, et me ei peaks üldse seda arutama, praegu ühiskonnas pole. Ei ole nii nagu näiteks Tartusse plaanitud tselluloositehasega, et me ei taha sellest midagi kuuldagi.

Kuidas tädi Maalile selgitada, miks riigikogus aina süvenev vastasseis on halb?

Tädi Maali vaatab televiisorit ja tal on samuti piinlik ning ta saab väga hästi aru, et see ei kõlba kuskile. Tema ei saa selle lahendamiseks teha muud kui öelda, et see ei sobi. Või siis järgmistel valimistel vaadata, keda ta valib. Aga ma kardan, et kui selline olukord riigikogus jätkub, siis ta ei lähe enam üldse valima.

Nagu te ise olete öelnud, kui üha rohkem seadusi võetakse vastu usaldushääletusega, siis kaob riigikogu mõte ära, piisab, kui nad tulevad mõned korrad aastas kokku ja vormistavad valitsusliidu otsused seadusteks.

Usaldushääletused on põhiseadusega ette nähtud ja need ei ole midagi sellist, mida ei tohiks olla. Kui usaldushääletused on seotud riigieelarvega, siis sellistel juhtumitel on nad õigustatud, muidu jääks riik seisma. Aga ülejäänud juhtudel ei ole see kindlasti õigustatud, sest me jõuame tõesti oma riigiga tupikseisu. Olen jah väljendanud, et lõpuks saab riigikogu kord aastas kokku ja hääletab kõik seadused ära. Kas see on selline demokraatlik Eesti, mida me tahame? Ei taha ju.

Aga kuidas siis edasi minna, kui üks erakond on avalikult öelnud, et nende eesmärk ongi obstruktsiooniga erakorraliste valimiste saavutamine, ja valitsuserakonnad ütlevad, et sellises olukorras peale usaldushääletuse muid käike polegi?

Erakorraliste valimiste ellukutsumine ei ole nii lihtne. Praegusel juhul mängitakse sellega, et riigieelarve jääks vastu võtmata ja siis tuleksid järgmised sammud. Kuna riigieelarvet ja sellega otseselt seotud seadusi on võimalik siduda usaldushääletusega, siis ma kujutan ette, et ühel hetkel võetakse riigieelarve vastu.

Kas teie arvates on praeguse olukorra ärahoidmiseks tulevikus vaja muuta seadusi?

Muuta on vaja eelkõige riigikogu tööd korraldavaid seadusi. See on nende endi kätes. Praegu süüdistavad erakonnad vastastikku üksteist. Tuleks astuda ikkagi samm tagasi ja vaadata, kuidas riigikogu saaks töötada niimoodi, et opositsioonil oleks võimalus oma meelsust näidata ja koalitsioon saaks oma asju teha. Aga mitte nii, et kogu elu jääb seisma.

Sellega seoses olete ka teie mõlemalt poolt tümitada saanud.

Siis on hästi, kui ühelt ja teiselt poolt. Kui oleks ainult ühelt poolt, siis oleks väga halvasti. Kui sa midagi arvad ja keegi sellega nõus ei ole, siis me oleme ju demokraatlik riik, kus igaüks võib arvata.

Kas tunnete praegu endal survet, kuna teilt oodatakse sellist saalomonlikku otsust või hinnangut?

See ei ole presidendi otsustada. Ma kutsun erakondade juhid kokku ja püüan neid veenda. Osa inimesi arvab, et miks president ei vaheta peaministrit ja kogu valitsust välja. See ei ole presidendi pädevus. Võib-olla seda tuleks rohkem selgitada, kuidas meie riik toimib. Mis on presidendi, mis on valitsuse ja mis on riigikogu roll. Siis võib-olla saadakse ka paremini aru, miks sellised sündmused on praegu Toompeal toimunud.

On küllalt riike, kus presidendil on suuremad õigused, aga see on iga riigi enda otsustada, milline riigikorraldus on.

Kuidas saate presidendina vähendada neid lõhesid, mis ühiskonnas praegu aina teravnevad?

See on aja märk, see ei ole ainult meil. Näeme ka mujal Euroopas polariseerumist igal teemal. See näitab tänapäeva maailmas tekkinud pingeid. Me saame väga palju igasugust informatsiooni, me ei suuda seda enam sorteerida − ei saa aru, mis on tõene, mis ei ole tõene. Igaühel on oma tõde. Keeruline on argumenteerida ja faktipõhiselt rääkida, et inimesed sellesse usuksid.

Millest see tuleneb?

Eks see ole kombinatsioon mitmetest asjadest. Üldjuhul muutuvad inimesed äärmuslikuks, kui neil ei lähe hästi. Siis hakatakse vaatama, kes on süüdi, ja alati leitakse need, keda süüdistada. Meid ei aita, kui otsime vaid süüdlasi, peame otsima lahendusi.

Kas see on hariduse küsimus, et samal ajal levivad ühe enam ka kõikvõimalikud ebateadused?

Kindlasti. Aga ainult hariduse otsa vaadata ei saa. Me näeme maailmas palju haritud inimesi, kes väga mõistlikku juttu ei räägi ning on ka äärmuslikud. Siin on ka paljud sotsiaalsete ja teiste küsimuste koosmõjud.

Kuhu see lõpuks välja viib?

Me keegi ei taha, et see lõpeks mingi apokalüpsise või plahvatusega. Meil peab olema nii palju tarkust, et kuidagi maandada neid pingeid.

Kust see tuleb, et ka meie haritud inimeste seas on neid, kes seavad kahtluse alla tänapäevase meditsiini ja teiste teaduste saavutusi?

Raske öelda. Ega teadlaste maailm pole ka ilus ja ideaalne. Seal tegutsevad samasugused inimesed. Näiteks kui sa pole suutnud teadlasena soovitud karjääri teha, siis hakkadki oma nišši otsima ja leiad üles need, kes on sinu järgijad, ning oled oma loodud maailma liider.

Kommentaarid (5)
Copy
Tagasi üles