Arusaadavalt soovib Euroopa Komisjon näha Euroopa Liidus võimalikult ulatuslikku ja laialdast õiguslikku ühtlustamist. Eesti ja ka paljud teised liikmesriigid näevad aga siin ohtu oma siseriikliku süsteemi kadumisele. Suures pildis ei ole tegu ühele konkreetsele kuriteoliigile hinnangu andmises, vaid soovitakse luua pretsedent, mis hakkaks puudutama pea kõiki süütegude valdkondi. Täpsemalt, kui öelda, et aluslepingute suhteliselt vaba tõlgendamine on aktsepteeritav, siis selline lähenemine hakkab korduma ka edasises Euroopa Liidu õigusloomes.
Seega on liikmesriigid pandud üsna ebamugavasse olukorda, sest Euroopa Parlamendi ning Euroopa Komisjoni teemapüstitus jätab mulje, et liikmesriigid ei taha vägistamise ohvreid kaitsta. See aga ei vasta tõele − liikmesriikide argumentatsioon, mis võib mõjuda kuiva juriidikana, taotleb tegelikult meile olulist põhimõtet, et igale riigile jääks ka tulevikus õigus ise otsustada, mille eest ja kuidas erinevate süütegude puhul karistada soovitakse.
Oleme juba pikemat aega olnud seisukohal, et Euroopa Liidu karistusõiguse kujundamine peab piirduma üksnes miinimumnõuete ühtlustamisega, austades liikmesriigi pädevust oma karistusõiguse põhimõtete ja süsteemi kujundamisel.
Direktiivi kontekstis käib jutt vägistamise kuriteo ühtlustamisest Euroopa Liidu tasandil. See ei tähenda sugugi, et liikmesriigid ise ei võiks oma karistusõiguses vägistamist reguleerida. Loomulikult võivad ja kõik liikmesriigid on seda ka teinud.
Eesti karistusõiguses on karistatav inimese tahte vastane suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu vägivallaga või kasutades ära inimese seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. Nõusoleku puudumist väljendavad seega sõnad "inimese tahte vastane", lisaks peab nõusoleku puudumisele/tahtevastasusele esinema ka vägivald või ohvri seisundi ärakasutamine.