KALLE LAANET ⟩ Vastuseks Yana Toomile: naiste kaitsmine on Eesti jaoks väga oluline

Kalle Laanet, justiitsminister, Reformierakond Foto: Marianne Loorents / Scanpix

Vastuseks Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi väidetele, et Eesti riik ei soovi panustada naistevastase vägivalla ja eriti vägistamise vastasesse võitlusesse, kuna näeb murekohti neid teemasid käsitlevas Euroopa Liidu direktiivis, tahan kinnitada, et loomulikult on justiitsministeeriumi ja Eesti riigi jaoks laiemalt naistevastase vägivallaga võitlemine väga oluline praegu ja tulevikus.

Probleem ei ole ju direktiivi eesmärgis naisi vägivalla eest kaitsta. Küsimus on selles, et direktiivi puhul on juriidilisi muresid, mis varjutavad kahjuks kohati selle sisu. Lühidalt öeldes, Euroopa Liit tahab sekkuda liikmesriikide õigusloomesse seal, kus selleks pole õiguslikku alust.

Nagu igas õigusriigis, on ka Euroopa Liidus paigas selged pädevuse piirid, mis on kirjutatud liidu aluslepingutesse. Nii on Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 83 konkreetne ja kinnine loetelu kuriteoliikidest, mille puhul tohib liit asuda õigusnorme ühtlustama ehk kehtestada kõigile liikmesriikidele ühesugused reeglid. Liikmesriikide enamus, sealhulgas Eesti, on direktiivi läbirääkimiste algusest peale olnud seisukohal, et artikli 83 loetelu ei võimalda ühtlustada Euroopa Liidu tasandil vägistamise kuriteokoosseisu. Selleks lihtsalt puudub õiguslik alus.

Euroopa Liit tahab sekkuda liikmesriikide õigusloomesse seal, kus selleks pole õiguslikku alust.

Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlament on aga seisukohal, et aluslepingu sõnastust saab tõlgendada ka nii, et õiguslik alus on olemas. Liikmesriikide enamus leiab, et selline tõlgendus pole lubatav ja sellega kaasneksid mitmed ohud. Näiteks kui keegi vaidlustaks direktiivi Euroopa Liidu Kohtus ja kohus leiaks, et õiguslik alus ühtlustamiseks puudus, siis võib halvemal juhul juhtuda, et kohus kuulutab terve direktiivi tühiseks, ja sel juhul oleks otsesteks kaotajateks just lähisuhtevägivalla ohvrid, kelle kaitseks direktiivi vastu võtta tahetakse. See ei ole olukord, kuhu soovime jõuda, kui tahame naisi vägivalla eest kaitsta.

Arusaadavalt soovib Euroopa Komisjon näha Euroopa Liidus võimalikult ulatuslikku ja laialdast õiguslikku ühtlustamist. Eesti ja ka paljud teised liikmesriigid näevad aga siin ohtu oma siseriikliku süsteemi kadumisele. Suures pildis ei ole tegu ühele konkreetsele kuriteoliigile hinnangu andmises, vaid soovitakse luua pretsedent, mis hakkaks puudutama pea kõiki süütegude valdkondi. Täpsemalt, kui öelda, et aluslepingute suhteliselt vaba tõlgendamine on aktsepteeritav, siis selline lähenemine hakkab korduma ka edasises Euroopa Liidu õigusloomes.

Seega on liikmesriigid pandud üsna ebamugavasse olukorda, sest Euroopa Parlamendi ning Euroopa Komisjoni teemapüstitus jätab mulje, et liikmesriigid ei taha vägistamise ohvreid kaitsta. See aga ei vasta tõele − liikmesriikide argumentatsioon, mis võib mõjuda kuiva juriidikana, taotleb tegelikult meile olulist põhimõtet, et igale riigile jääks ka tulevikus õigus ise otsustada, mille eest ja kuidas erinevate süütegude puhul karistada soovitakse.

Oleme juba pikemat aega olnud seisukohal, et Euroopa Liidu karistusõiguse kujundamine peab piirduma üksnes miinimumnõuete ühtlustamisega, austades liikmesriigi pädevust oma karistusõiguse põhimõtete ja süsteemi kujundamisel.

Direktiivi kontekstis käib jutt vägistamise kuriteo ühtlustamisest Euroopa Liidu tasandil. See ei tähenda sugugi, et liikmesriigid ise ei võiks oma karistusõiguses vägistamist reguleerida. Loomulikult võivad ja kõik liikmesriigid on seda ka teinud.

Eesti karistusõiguses on karistatav inimese tahte vastane suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu vägivallaga või kasutades ära inimese seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. Nõusoleku puudumist väljendavad seega sõnad "inimese tahte vastane", lisaks peab nõusoleku puudumisele/tahtevastasusele esinema ka vägivald või ohvri seisundi ärakasutamine.

Ühtlasi on inimese tahte vastane suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu karistatav siis, kui inimene paneb kuriteo toime, kasutades ära kannatanu sõltuvust süüdlasest ehk tal on võimalus pakkuda kannatanule eeliseid või võtta temalt ära hüvesid. See tähendab, et tal on kannatanu üle võimupositsioon, mida ta kasutab ära kannatanu mõjutamiseks. Sel juhul ei pea esinema ei vägivalda ega seisundit, milles inimene ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. Näiteks saab siin tuua juhtumid, kui tegemist on pereliikmega, treeneriga, ülemusega või muu inimesega, kellel on võim kannatanut kuidagi mõjutada, nii et viimane justkui nõustub vahekorraga, isegi kui ta sellega tegelikult muul juhul vabatahtlikult nõus ei oleks.

Vabariigi valitsuse tegevusprogrammis aastani 2027 on punkt "Viime karistusseadustiku seksuaalse enesemääramise vastased süüteod Istanbuli konventsiooniga vastavusse, võttes arvesse nõusoleku põhimõtet, et tagada seksuaalvägivalla ohvritele parem kaitse", mille täitmiseks on justiitsministeeriumile antud ülesanne analüüsida seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude vastavust Istanbuli konventsioonile. Analüüsi tulemuste põhjal tuleb meil endil − ja mitte Euroopa Komisjonil või Parlamendil − otsustada, millised seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude koosseisud muutmist vajavad, ja plaanida järgmisi samme.

Vastulause Yana Toomi artiklile "Kas Eesti muudab nõusolekuta seksi vägistamiseks?" (Põhjarannik, 30. november)