ANVAR SAMOST ⟩ Hull aasta oli Eestis

Ajakirjanik Anvar Samost. Foto: Erakogu

Kui täna 2023. aasta jaanuari tagasi vaadata, siis tundub, nagu oleks tegu mingi hoopis varasema aasta jaanuariga. Vahepeal on toimunud enneolematu tulemusega riigikogu valimised, rahale on taas hind tekkinud, kogu poliitiliste eelistuste väli tagurpidi pöördunud ja mure Euroopa kiireima inflatsiooni pärast asendunud murega Euroopa sügavaima majanduslanguse pärast.

Kes oleks osanud eelmisel aastavahetusel oodata, et 2023. aasta viimastel päevadel ütleb endine Reformierakonna esimees Andrus Ansip valimised rekordilise ülekaaluga võitnud Kaja Kallase kohta, et kui 70 protsenti Eesti rahvast soovib peaministri tagasiastumist ja kui valitsuse toetus on napp 33 protsenti, siis seda tuleb pidada julgeolekuohuks?

Et Reformierakonna juhitav koalitsioon tõstab makse ja võtab riigieelarve püsikulude katteks laene samal ajal? Et õpetajate palgatõusuks ei suuda valitsus leida 18 miljardi euro suuruse riigieelarve seest 10 miljonit eurot ja esimest korda ajaloos on ees ootamas pikem õpetajate streik? Aga nii see on.

3 MÕTET

• Eesti poliitika on ka varem näinud seda, kuidas valijad karistavad erakondi, kes enne valimisi räägivad üht, aga kohe pärast edu valimistel hakkavad tegema midagi hoopis muud.
• 2024. aasta talv tõotab kujuneda tusaseks. Õpetajate streik, vinduv majandus, kasvav tööpuudus, üldine rahulolematus.
• Riigikogus saab jätkuvalt olulisi seadusi vastu võtta valitsuse usaldushääletuste toel, mis suure tõenäosusega õnnestuvad, kuid tekitavad ühiskonnas üha enam frustratsiooni koalitsiooni, aga ka pidurdamist jätkava EKRE suhtes.

Kuidas oleme nii üllatavasse punkti jõudnud?

Tore oleks endalgi uskuda, nagu Twitteri kõlakambrisse kinni jäänud ekspresidentki, et vähemalt Eesti poliitika üllatavate pöörete taga on ajakirjandus, kas siis heas või halvas. Aga see võrduks paraku arvamusega, et peeglist paistev pilt kujundab peeglisse vaataja välimust.

Tegelikult algab kõik ikka usaldusest. Eesti poliitika on ka varem näinud seda, kuidas valijad karistavad erakondi, kes enne valimisi räägivad üht, aga kohe pärast edu valimistel hakkavad tegema midagi hoopis muud. Reljeefseim näide on siin 1995. aasta valimistelt lausa 41 riigikogu kohta saanud Koonderakonna ja Maarahva Ühendus (KMÜ), kes valitseski järgmised neli aastat, aga kogu see aeg oli pidev piin ja usalduskriis.

Kui peaminister napp kuu aega pärast valimisi oli sunnitud televisiooni otse-eetris tunnistama, et maksutõusudest ei saanud valimiskampaania ajal rääkida, kuna see on ebapopulaarne ja nii oleks võinud valimised võita keegi teine, siis võis kindel olla, et avalik pettumus tuleb tõsine ja kestev. Isegi ilma kõige järgnenuta, ilma Venemaa skandaali ja ebapopulaarse automaksuta. Aga kuna need ka tulid, siis tuleb valitsusel iga uut halba üllatust lahendada puuduva avaliku usalduse ja sisemiste tülide keskkonnas.

Paradoksaalselt sai valija just neljaks aastaks võimu ühe erakonna kätte lukustanud enneolematu valimistulemuse tõttu närve rikkuda samuti enneolematut riigikogu töö tõkestamist jälgides. Selle pikaajalisem tagajärg on kahjuks parlamendi rolli jätkuv vähenemine täitevvõimu kasuks.

Valimistel antud lubadustest sõltumatuid halbu üllatusi pakkus nii valitsusele kui ka Eestile laiemalt majandus. Veel augustis prognoosisid rahandusministeerium ja Eesti Pank kangekaelselt, et üle aasta kestnud majanduslangus lõpeb peagi ära. Nende õnnetuseks on isegi lühiajaliste, paljudest muutujatest sõltuvate majandusprognooside tegemine muutlikes oludes keeruline. Siiski oleks võinud eeldada, et kui keskpangad üle kogu maailma inflatsiooni pärssimiseks rahale järjest hinda otsa panevad, siis tõmbab see tarbimise kokku ja ekspordist sõltuvad majandused kannatavad teistest rängemalt.

Suvel võis saamatust riigieelarve kokkupanemisel küünilisem inimene veel jälgida irooniaga, kuid sügiseks sai selgeks, et iga maksumaksja saab järgnevate aastate jooksul priske lisaarve defitsiidi katmiseks võetava laenu intresside näol. Võimalik ka, et läbisime kardetud rahanduspoliitilise pöördepunkti, kust alates iga järgneva riigieelarvega tuleb üha enam laenu võtta − ilma et seda saaks kasutada investeeringuteks. Ühemõttelise kinnituse leidis poliitikute praeguse põlvkonna võimetus riigiaparaadi kärpimiseks.

2024. aasta talv tõotab kujuneda tusaseks. Õpetajate streik, vinduv majandus, kasvav tööpuudus, üldine rahulolematus. Sellises kriisis ei taha mitte keegi elada.

Varakevadel algab Euroopa Parlamendi valimiste kampaania, mis üksmeelt kindlasti ei lisa. Riigikogus saab endiselt olulisi seadusi vastu võtta valitsuse usaldushääletuste toel, mis suure tõenäosusega õnnestuvad, kuid tekitavad ühiskonnas üha enam frustratsiooni koalitsiooni, aga ka pidurdamist jätkava EKRE suhtes. Mitmes erakonnas, eelkõige Reformierakonnas, tuleb valimisteks valmistumisega ühel ajal lahendada küsimus, kuidas edasi.

Üks on kindel. Nagu 2023. aastalgi, tuleb Eesti elus 2024. aastal ette hulk üllatusi.