Kas nõustume tervishoiuteenuste vähendamisega?

Eesti tervishoiutöötajate keskliidu president Ulvi Tasane. Foto: Konstantin Sednev / Scanpix

Järjest sagedamini kõlab häirekell, et alates 2025. aastast ootab tervishoidu ees rahapuudus, mis võib vähendada arstiabi kättesaadavust ja suurendada personalinappust.

See tõstatab olulise küsimuse: kas me oleme valmis tervishoiu väiksemas mahus osutamiseks või otsime lahendusi, mis võimaldavad säilitada kvaliteetse õendusabi kättesaadavust?

Tervishoiu rahastamine põhineb peamiselt solidaarsuse põhimõttel kogutaval kohustuslikul sotsiaalmaksul ning kahjuks on Eesti tervishoiukulud suhtena sisemajanduse koguprodukti võrreldes teiste Euroopa riikidega märkimisväärselt madalamad. See on otseselt seotud poliitiliste otsustega, sest tervishoiuvaldkonna rahastus sõltub peamiselt tööhõivemaksudest, mis seab piisava tulubaasi tagamise tulevikus küsimärgi all. Tööealise elanikkonna kahanemine vähendab ravikindlustuse tulusid, samas kui rahvastiku vananemine ja nõudluse muutus suurendavad kulusid. Kaaluda võiks pikaajalise jätkusuutlikkuse tagamiseks rahastamise põhimõtete muutmist ja hädavajalikku lisarahastust.

Lisarahasüsteem tuleb seostada sellega, mis parandaks teenuste kvaliteeti ja kättesaadavust. Millele pöörame tähelepanu - kas kvaliteetsele ja kättesaadavale arstiabile või keskendume vaid numbritele ja kvantiteedile? Küsitlusuuringud näitavad, et Eesti elanikele on osa tervishoiuteenuseid ravikindlustusest sõltumata kättesaamatud, seda nii kõrge hinna, pika ravijärjekorra kui kauguse tõttu.

Tervishoiutöötajate värbamisse ja nende töötingimuste parandamisse tuleks suunata enam vahendeid, motiveerimaks neid tööl püsima.

Tervishoiupoliitika peaks keskenduma ka ebavõrdsuse vähendamisele, et vältida olukorda, kus suurema sissetulekuga elanikele on juurdepääs terviseteenustele parem kui vähekindlustatutele. Personaalmeditsiini edendamine, mis hõlmab geneetilise info kättesaadavust ja täpsemat raviotsust, on samuti tervishoiusüsteemi arengus oluline samm edasi.