SILVER SILD ⟩ Miks oleks Ida-Virumaal kasulik soome-ugri kultuuripealinnaks saada?

Sillamäe muuseumi giid Silver Sild. Foto: Erakogu

Siit-sealt on kostnud mind rõõmustavad kuuldused sellest, et Ida-Virumaal loodetakse saada soome-ugri kultuuripealinnaks. See püüe väärib märkamist ja toetamist, sest soome-ugri kultuuripealinnaks saamine on kasulik ühtaegu nii tiitlit kandvale asulale kui ka kogu soome-ugri maailmale laiemalt.

Tegemist on väga omapärase nähtusega, mille mõju ei piirduks sugugi vaid Ida-Virumaaga. Seetõttu soovin ma siinkohal selgitada neile, kes soome-ugri kultuuripealinna liikumisega tuttavad ei ole, miks minu arvates on soome-ugri kultuuripealinnade liikumine paeluv.

Soome-ugri kultuuripealinna toimimise sisemine mehhanism on tegelikult ääretult lihtne. Igal aastal on üks maapiirkonna asula kõigi soomeugrilaste ning samojeedide maailma kese. Ning selle asukad kirjutavad kõigi meie hõimurahvaste ühist lugu. Igal aastal paneb uus seltskond maa soola paika soomeugrilaseks olemise aastaringi ja seda saatvad tseremooniad. Ning ükski uus kiht ei tee olematuks eelmise aasta soomeugriluse nägu, vaid suhestub varasemate algatustega.

Kiht kihi haaval lisanduvad uued soomeugrilaseks olemise nüansid ning me näeme, kuidas erinevate aastate algatused, sümbolid ja kujundid ilmuvad välja ka aastate pärast. Otsekui puude aastarõngad lisanduvad iga asula elanike omanäolised tõlgendused soome-ugri identiteedist ning lisavad oma kihi soomeugrilase identiteeti.

Kui esmapilgul ei tundu see kirjeldus teab mis erilisena, siis kujutlegem korraks, et igal aastal muudavad näiteks mõne suvalise Prantsusmaa küla elanikud oma elud ja igapäevatoimetused prantsluse kehastuseks, mida kogu ülejäänud rahvuse miljonid endale etaloniks seavad. See oleks hämmeldust tekitav traditsioon, eriti seetõttu, et prantsluse defineerimisel on Pariis alati mänginud esimest viiulit.

Ajaloos ongi identiteedi kujundamine üldjuhul olnud tsentraliseeritud poliitilisse keskusesse. Neil juhtudel, kui pealinnast tuleneva narratiivi ülimuslikkus on seda nõudnud, on identiteedi kujundamiseks kohalikke tavasid, keeli, eluviise murtud või tarbetutena kõrvale jäetud.

Viia oma maailma kese teadlikult perifeeriasse, anda võim ja voli oma lugu jutustada väljapoole keskusi on lähenemine, millele ma ei ole seni leidnud ühtegi teist vastet.

Kõigil me hõimurahvastel on olemas see ajalooline kogemus, mistõttu oleme me ka oma meie-tunnet pidanud arendama sõltumatutena, alatihti erinevate poliitiliste keskuste tahte vastaselt. Ent viia oma maailma kese teadlikult perifeeriasse, anda võim ja voli oma lugu jutustada väljapoole keskusi on lähenemine, millele ma ei ole seni leidnud ühtegi teist vastet. See on minu hinnangul ainulaadne eksperiment ja seetõttu on ka kõik selle tulemused ainulaadsed.

Loomulikult võib sellisele lähenemisele ette heita vähest professionaalsust, oskuslikkuse puudumist. See on alati olnud keskuse etteheide perifeeriale. Tõsi ta on, et valides igal aastal uue seltskonna, kellel võivad kultuurisündmuste korraldamise kogemused puududa, võib ka puusse panna. Selle tarbeks on soome-ugri kultuuripealinna tiitli jagajatel olemas kindlad nõuded, žürii ja kõik säärane mehhanismide jada, et ebaõnnestumist vältida.

Põhimõtteliselt rääkides ei tohiks minu meelest sellist ebaõnnestumist kartagi. Eelkõige kuna eesmärk polegi pakkuda professionaalseid kultuurisündmusi, vaid võimaldada kohalikul kogukonnal olla soome-ugri maailma keskuseks. Aga ka seetõttu, et ebaõnnestumisedki annavad meile teavet mõne meie hõimurahva olukorrast.

Elades Arktika ja Vahemere vahel, jaguneme poliitiliselt Euroopa Liidu ja Vene Föderatsiooni vahele, mistõttu on pilt teisele poole jäävatest hõimurahvastest hägune. Just soome-ugri kultuuripealinnad võimaldavad meil vähimalgi määral saada süvatunnetust me hõimurahvaste hetkeseisust.

Näiteks kaotavad meie hõimlastest kõige kiiremini oma emakeelt ja rahvustunnet karjalased. Ning iidse Valgemere-Karjala küla Vuokkiniemi kultuuripealinna aastat peavad mõned kohapeal käinud üheks tagasihoidlikumaks.

Kas peaks vahest andma kultuuripealinna tiitli just neile rahvastele, kellel on tagasihoidlikum võimekus kultuuripealinna aasta korraldamiseks − selleks, et anda äärmiselt vajalik lisaimpulss? Kas Vuokkiniemi kultuuripealinna aasta tähendas karjalastele enamat kui Kuhmo soomlastele? Kultuuripealinna kampaania pakub ohtralt ainest sellisteks arutlusteks ja tõlgendusteks.

Esmane eesmärk − tuua tähelepanu keskpunkti soome-ugri maapiirkondade tegusad asulad − on minu hinnangul niisiis juba täidetud. Kõikide kogukondade esindajad on rääkinud kultuuripealinnaks olemise positiivsest mõjust. Idapiiri taga ka aineliselt: näiteks on kultuuripealinnast küla peatänav saanud võimudelt uue asfaltkatte. Nii toob soomeugrilus käegakatsutaval moel parema elujärje. Kultuuripealinnaks olemine on kõigil võimaldanud luua uusi sidemeid ja leida oma eripära ning pannud nii aluse pikaajalisele kohaliku elu aktiivsele arendamisele.

Järgmiseks sammuks selle liikumise potentsiaali avamisel on selle ulatuslik tõlgendamine avalikkuse poolt. Andekad inimesed, kes mõtestavad soome-ugri kultuuripealinna aasta jooksul toimunut, tagavad sellele igaviku, saades inspiratsiooni artikliteks ja esseedeks ning uuteks kunstiteosteks, mis loovad omapärast soome-ugri kultuuri. Sellest liikumisest leidub otsijale ainest soomeugriliku hingepeegli jaoks. Soome-ugri kultuuripealinna tiitel on sel moel tööriist, mille abil saame me teada, kes me, soomeugrilased, õieti oleme.

Isegi kui mõtted soome-ugri kultuuripealinna tiitlile kandideerimisest Ida-Virumaal jäävad pelgalt mõteteks, on mul hea meel, et sedavõrd hea kontseptsiooniga algatus on siinmail tähelepanu köitnud.