:format(webp)/nginx/o/2018/01/03/7460087t1h5abb.png)
/nginx/o/2024/01/31/15860509t1h7c0a.jpg)
Regionaalpoliitika paarikümneaastase allakäigu juures ootavad omavalitsused riigilt linnade ja valdade rahastamise muudatusi ette võttes enamat kui lihtsalt tulude ümberjagamist ühest taskust teise. Regionaalminister Madis Kallas põhjendab kavandatavat omavalitsuste maksusüsteemi ümberkorraldamist vajadusega tagada avalike teenuste parem kvaliteet.
Kohalikul tasandil on avalike teenuste peamine eesmärk toetada inimeste igapäevast toimetulekut ja heaolu. Pakutavad teenused hõlmavad muu hulgas sotsiaalabi, elamu- ja kommunaalmajandust, ühistransporti, teede ja tänavate korrashoidu, jäätmehooldust ning lasteaedade-koolide, raamatukogude, rahvamajade, turva- ja hooldekodude ning teiste kohalike asutuste ülalpidamist. Lisaks tuleb omavalitsustel korraldada veel teisigi kohaliku elu küsimusi, mille riik on kohustusena neile pannud.
Kõigi nende avalike teenuste tagamine nõuab ressurssi ning paraku on vallad ja linnad juba aastaid vaevelnud pidevas ressursipuuduses ja otsinud kokkuhoiukohti. Omavalitsuste rahakott on jäänud üha suurema surve alla kahanevate tulude ja kiire inflatsiooni pärast, mistõttu on asutud koomale tõmbama nii haridus- ja kultuuriasutuste võrku kui ka teisi teenuseid.
Kohalikud omavalitsused vajavad riigilt lisatoetust, mitte raha ümbertõstmist ühest taskust teise.
Riigi plaan jagada tulubaas omavahel lihtsalt ümber omavalitsusi suurest rahahädast ei päästa ega tee neid ka rikkamaks, sest reformi tulemusena ei panusta riik omavalitsuste tulubaasi suurendamiseks ühtegi lisasenti. Vastupidi, maksumuudatustega ja lisakohustustega ühe käega antakse, kuid samal ajal teise käega võetakse ja sageli isegi rohkem, kui antakse.
Mõni omavalitsus võib küll seeläbi leida lahenduse oma kiireloomulisele probleemile, aga käibemaksu ja energiahinna tõus, õpetajate ning tugispetsialistide palgatõus söövad lisaressursi ära. Näiteks Võru vald saab tänavu ümberjagamise käigus juurde 200 000 eurot, kuid ainuüksi käibemaksukuluga võetakse vallalt ära 140 106 eurot ning haridustöötajate palgatõusu kulud on samal ajal 215 046 ja üldhooldusreformi kulud 339 203 eurot.
Võru linn saab ümberjagamisega juurde 100 000 eurot, kuid käibemaksukulu suurenemisega võetakse ära 183 489 eurot, seega võtab ainuüksi käibemaksukulu suurenemine Võru linna eelarvest ära kaks korda enam, kui linn saab ümberjagamise käigus. Paraku see ongi reformi tüüpmuster.
Loomulikult ei parane ka oma tulu jagavatel n-ö jõukamatel omavalitsustel teenuste kvaliteet, sest tulude kärpimine tähendab nende jaoks investeeringutest loobumist. Ümberjaotuse tagajärjel vähenevad tulud peamiselt omavalitsustes, mis üha kasvava elanikkonna tõttu peaksid rohkem investeerima, et luua ja arendada taristut hariduse ja sotsiaalteenuste tagamiseks.
Liiati peavad kõik omavalitsused, sõltumata nende suurusest, arvestama riigi määratud lisakohustustega, milleks piisavalt raha ei anta. Just nagu ei eraldatud omavalitsustele piisavalt ressurssi üldhooldusreformi rakendamiseks.
Riigi soov vähendada kohalike omavalitsuste tulubaasi regionaalseid erisusi on igati hea algatus, kuid tulude ümberjagamine omavalitsuste probleemidele lahendust ei too. Veel vähem tagab või aitab parandada avalike teenuste kvaliteeti ja seeläbi inimeste elujärge. Vastupidi.
Kohalikele omavalitsustele laekuva füüsilise isiku tulumaksu määra vähendamisega kahaneb ka nende tuluteenimise võimalus ja võimekus pikemas perspektiivis. Pidurdades sellega omavalitsuste tulubaasi kasvu pärast kriisist väljumist ning vähendades omavalitsuste arenguvõimalusi, laenuvõimekust ja investeerimisvõimalusi. Just selle tõttu ongi omavalitsused juhtinud riigi tähelepanu ja teinud ettepanekuid tõsta üksikisikult laekuva tulumaksu määra, mille mõju omavalitsuse eelarve tulubaasile on kiirem kui teistest allikatest saadav maksutulu, sealhulgas pensionide ja juriidiliste isikute tulumaksust laekuv tulu.
Kohalikud omavalitsused vajavad riigilt lisatoetust, mitte raha ümbertõstmist ühest taskust teise. Selleks, et Eesti inimestel oleks kõikjal riigis ühtemoodi hea ja turvaline elada, tuleb alustada kohalike omavalitsuste teenuste standardiseerimisest.
Elu kestvuse maapiirkondades ja sealse kogukonna elujõu hoidmiseks peab riik kindlustama avalikud teenused ning väikeste omavalitsuste puhul on see võimalik üksnes otsetoetustega. Vastasel juhul hääbubki neis omavalitsustes elu, sest noored pered lahkuvad, kaovad piirkondlik ettevõtlus ja töökohad. Riigi eesmärk peab siiski olema kõigile inimestele avalike teenuste kättesaadavus ja nende kvaliteedi tagamine, sõltumata sellest, kas ta elab maal või linnas.