Neil, kes tahavad Ida-Virumaal midagi uut korda saata, on praegu õige aeg end nii-öelda seemneraha noppimise talgutele kirja panna.
ERIK GAMZEJEV ⟩ Seemneraha noppimise talgud Ida-Virumaal
/nginx/o/2017/12/20/7424561t1h0fdc.jpg)
7. veebruar 2024, 12:24
2020. aasta suvel kirjutasin, et "õiglane üleminek" on Ida-Virumaa jaoks esialgu hämaras toas ringi sähviv lootusekiir, mille otsesest kasust maakonnale on esialgu üsna keeruline aru saada, kuid see päikesejänku tasub siiski kinni püüda ja parimal võimalikul moel ära kasutada.
Kui kolm ja pool aastat on poliitikud vahetpidamatult rääkinud, kuidas õiglase ülemineku fond lahendab suure osa Ida-Virumaa probleeme ja aitab Ida-Virumaa paremale järjele, siis esialgu tuntavaid tulemusi ei ole. Kui 2020. aasta suvel oli kaevurite ja energeetikute suurkoondamistest ning koroonaviiruse piirangutest tingituna tõusnud töötus Ida-Virumaal 13 protsendini, siis nüüd, 2024. aasta veebruaris, mil neid piiranguid enam pole, on töötuse määr juba 14,1 protsenti.
Ettevõtlikke inimesi võiks julgustada ka teadmine, et just majanduslanguse ajal on tavaliselt edutoov valmistuda tõusuks.
Kolm aastat tagasi tuli otsida vastust küsimusele, miks peaksid uued ettevõtted tulema põlevkivijärgsel ajastul Ida-Virumaale, mis piirneb Euroopa Liidu äärealal Venemaaga, millega majanduskoostöö jääb ilmselt veel paljudeks aastateks häirituks. Nüüd aga oleme olukorras, kus lause lõpus on sõna "häirituks" asemel õige kasutada sõna "lõpetatuks". Arusaadav, et mida lähemal sõjaka Venemaa piirile, seda vaoshoitum on ka ettevõtjate soov võtta seal uusi riske ja pankadel tahtmine selleks raha laenata.
Kui majanduslanguse ajal kerkivad maksud ja tõuseb varasemast järsemalt ka alampalga määr, siis mõjub seegi ettevõtlusele pigem pärssivalt kui innustavalt. Kulutused kasvavad, tulud mitte, tagajärjeks töökohtade vähendamine ja osa ettevõtteid paneb sootuks uksed kinni.
Samal ajal ähvardavad senisest suuremad keskkonnatasude tõusud keerata hapnikukraani veelgi koomale ka sel osal põlevkivitööstusest, mis seni veel ellu on suutnud jääda ja toob neile kohalikele inimestele, kes pole seni koondamisteadet saanud, hea palgaga tööd ning riigieelarvesse ja kohalikesse eelarvetesse maksutulu.
Probleemide tekitamine Ida-Virumaal on käinud paraku oma viis kuni kümme aastat eespool nende lahendamisest. Pikk plaan peab olema, aga igapäevases elus ei ole sellest palju abi, eriti siis, kui selgub, et viis aastat tagasi seatud sihtideni jõudmine on sujuvalt edasi nihkunud. Olgu näiteks, et rahandusministeeriumi valminud Ida-Virumaa tegevuskavas aastateks 2015-2020 seatud põhilisi sotsiaal-majanduslikke eesmärke ei ole õnnestunud tänaseni saavutada.
Aga püüdkem selle nukra seisu juures olla optimistid ning näha, et klaas on siiski pooltäis ja tulevikus tühjemaks ta enam ei muutu. Vähemalt üks silmaga nähtav õiglase ülemineku fondi tulemus on olemas − tänu ligemale 20 miljoni euro suurusele toele sellest fondist kerkib Narva magnetite tehas ja esimeste inimeste tööle värbamine on alanud. Väiksemaid toetusi tegevuse laiendamiseks on saanud ka Kohtla-Järve tuulegeneraatorite tehas ja Narva metalliettevõte Fortaco ning mõned teised. Ettevalmistusjärgus on Jõhvi filmilinnaku rajamine.
Õiglase ülemineku fondi tegemistega kursis olevad ametnikud kinnitavad, et taotlusi tuleb tasapisi juurde ja samal ajal avanevad ka uued meetmed. Aga veel mitmed sajad miljonid eurod on saadaval. Nende ametnike, aga ka poliitikute suust kõlavad üha valjemini üleskutsed tulla nii-öelda rahanoppimise talgutele Ida-Virumaal. See kõlab umbes samuti, nagu vanasti oli ikka kombeks maal kartuleid talgute korras üles võtta. Tingimused, kui arvestada toetuse ja omaosaluse suhet, on soodsad. Noppijatel on head võimalused piltlikult öeldes end talvekartuliga kindlustada ja peaks jääma ka seemneks, mis ongi kõige olulisem. Õiglase ülemineku fondi toetused ongi sisuliselt seemneraha, mille abil panna kasvama plaanid, mis aitaksid rohepöörde kõrvalmõjude tõttu kannatada saanud piirkonda.
Selle fondi võlujõu suhtes ei ole põhjust üles kütta liialt suuri lootusi. Kuid neid võimalusi, mida ta pakub, ei tohi Ida-Virumaa kaotsi lasta. On üsna selge, et olukorras, kus Eestil tuleb kaitsekulutusi suurendada ja majanduslangus jätkub, ei saa eeldada, et riik suudaks varasemast oluliselt rohkem panustada piirkondade arendamisse. Ida-Virumaal on praegu abiks õiglase ülemineku fond, mis sobib Euroopa Liidu seatud raamide tõttu iluuisutamise termineid kasutades pigem kohustusliku kui vabakava jaoks. Kuid teistel maakondadel ei ole ka seda võimalust. Samas ei ole kliimapoliitika teistest maakondadest minema pühkinud ka nii palju tööd ja leiba nagu Ida-Virumaal.
Ettevõtlikke inimesi võiks julgustada ka teadmine, et just majanduslanguse ajal on tavaliselt edutoov valmistuda tõusuks. Seepärast on üleskutsed süüvida õiglase ülemineku fondi pakutavatesse võimalustesse ja tingimustesse, teha plaane ning koostada taotlusi igati asjakohased. Seda nii kohalikele inimestele, aga ka kõigile teistele, kel on tahtmist Ida-Virumaal midagi uut nii enda kui ka selle kandi jaoks kasulikku korda saata.