Harvemini kui olümpiamängud toimuvad Eesti üldtantsupeod on midagi enamat kui vaid üks suurejooneline etendus. Sel on sügavam tähendus meie rahvakultuuri püsimise seisukohast.
JUHTKIRI ⟩ Mõru maiguga otsus
/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
8. veebruar 2024, 00:00
Kui poolte maakondade lasterühmad on peole oodatud ja teised mitte, siis põhjustab see paratamatult pettumust, mida pealavastaja Helena-Mariana Reimann parimatest kavatsustest lähtuvalt oma plaane tehes ilmselt ei osanud ette näha ega tunnetada. Ei osanud ilmselt ka pealavastajat valinud ideekonkursi hindajad.
Põhjust kõrvalejäämise tõttu eriti tundlik olla on Ida-Virumaal, kus eestlased on rahvusvähemus. Rahvatants on olnud siin aastakümneid, ka okupatsiooniaastatel, üks põhilisi eestluse hoidmise viise. Siinsetel eesti koolidel on väga pika traditsiooniga oma rahvatantsupeod ja üldtantsupeol osalemine suursündmus. Rahvatantsu kaudu on tasapisi Eesti kultuurile lähemale jõudnud ka vene koolides õppivad lapsed, kelle jaoks esimene suur ühistantsimine Tallinnas Kalevi staadionil on kirjeldamatu elamus, mida ühestki õpikust, töövihikust ega ka videost ei saa.
Ida-Virumaa ja veel mitmete maakondade laste kõrvalejätmine 2025. aasta üldtantsupeost tekitab küll mõru tunde, ent loodetavasti ei nulli see siiski nii laste kui ka nende õpetajate tahtmist edaspidi rahvatantsuga tegelda. Kinnitust sellele, et rahvatants on Ida-Virumaal tugevasti au sees, võib saada juba eeloleval laupäeval, mil Kohtla-Nõmmel asuvas kaevandusmuuseumis tuleb talvine tantsupidu − talvepilgar. Kuigi see on täiskasvanute pidu, tantsivad seal tervituseks erinevalt 2025. aasta üldtantsupeost ka Ida-Viru lasterühmad.