Paljudel Eesti inimestel on suur hirm. Olen vestelnud viimaste nädalate jooksul naisega, kes ütles, et ei saa öösiti und, sest ei suuda otsustada: kas suurem viga oleks praegu Eestis asuv kinnisvara maha müüa, iseennast ja kogu pere kodumaalt armsast keskkonnast välja juurida ja võimalikult kaugele Lääne-Euroopasse ükskõik mida tegema kolida või jätta see siiski tegemata.
Olen rääkinud mehega, kes lappab iga päev vaheldumisi Ukraina rindeuudiseid ja Portugali kinnisvarakuulutusi. Tean perekonda, kus on tehtud punktuaalne plaan esimeste läheneva sõjaohu märkide järel Eestist kiireks lahkumiseks, kaasas vaid hädapärased asjad.
Viimati käisid paljud eestlased selliste painajatega peas ringi 2022. aasta veebruaris ja märtsis.
Kindlasti ei moodusta sõja peale päev päeva järel mõtlevad inimesed enamust. Aga isegi kui neid on mõned igaühe tutvusringkonnas, siis on seda liiga palju. Keegi ei peaks tänapäeva Eestis sellises surutises elama.
Sama hull on ka tõsiasi, mida tunnistavad ettevõtjad: paljud välisinvestorid on Eesti oma kaardilt maha kandnud.
Enam ei arva juba aastaid keegi, et meie tulevikustsenaariumiks saaks olla sild ida ja lääne vahel. Pigem võiks selle stsenaariumi nimi kirjutamata konsensuse alusel olla "Põhjamaine NATOsse kuuluv Iisrael".
Pole ime, sest Eesti peaminister ütleb intervjuus suure rahvusvahelise mõjuga ajalehele The Times, et Euroopa peab järgmise kolme kuni viie aasta jooksul oma julgeolekut tugevdama, kuna siis võib Venemaa taas ohustada NATO idatiiva riike. Kuidas iganes neid lauseid hiljem selgitada või tõlgendada, tavakeeles tähendab see sõda, eriti kui samal ajal teevad samalaadseid hoiatusi Rootsi, Saksamaa ja Briti poliitikud ja sõjaväelased. Ainult neil riikidel pole piiri Venemaaga.
Olen kuulnud, et mõned kaitsepoliitikat kujundavad ametnikud leiavad, et Kaja Kallas teeb õigesti. Hirmutavate sõnumite eesmärk on lääne avalikkust mobiliseerida. Kuid on ka neid, kes usuvad, et Kallas kasutab sõjaretoorikat iseenda ja oma erakonna langeva toetuse parandamiseks. Ja on neid, kes seda ei usu, kuid siiski ütlevad, et Kallas teeb vea ja õigesti rääkis president Alar Karis, kes aastavahetuse pöördumises ütles: "Oleme vabaduse piiririik, aga meist ei saa rinderiiki. Meie vastased, kui tahes meeletud, ei söanda rünnata NATO territooriumi. Sest nad teavad, et me lööme tugevamalt vastu."
Tõepoolest, Venemaa ei ole ootamatult meie kõrvale tekkinud. Vähemalt alates 2014. aastast on Eesti oma kaitsevõimet järjekindlalt parandanud, idanaabri vastu heidutust ehitanud. Enam ei arva juba aastaid keegi, et meie tulevikustsenaariumiks saaks olla sild ida ja lääne vahel. Pigem võiks selle stsenaariumi nimi kirjutamata konsensuse alusel olla "Põhjamaine NATOsse kuuluv Iisrael".
Nagu Venemaa pole ootamatult tekkinud, ootamatult ta ei kao ja rahumeelseks liberaalseks valgustatud demokraatiaks ka ei muutu. Kas me jäämegi peaministri suu läbi pidevalt hoiatama mõne aasta pärast ähvardava sõja eest?
Üllatavalt ei pea valitsuses retoorikat "piiririik, kuid mitte rinderiik" peaministrist palju kaugemalt otsima.
Nädala eest kirjutas Kallase erakonnakaaslane kaitseminister Hanno Pevkur Õhtulehes nii: "Kuulen ikka ja jälle, et ühiskonnas on kasvamas hirm võimalikust sõjalisest konfliktist. Mõistan nende juttude tagapõhja, ent lubage kinnitada, et Eesti on kaitstud ning me kaitsevõime pole kunagi olnud nii tugev kui praegu. /.../ Saan ka ettevõtjatele kinnitada, et Lõuna-Korea või Iisraeli näitel on keerulised naabrid, tugev kaitsevõime ja atraktiivne investeerimiskeskkond võimalikud." Samas loetles Pevkur HIMARSi, keskmaa õhutõrjet, uusi soomukeid, laevatõrjerakette ja muudki, mida Eestil pole varem olnud, ja lisas, et oleme viimase paari aastaga laskemoona investeerinud kaks korda rohkem kui eelneval taasiseseisvusajal kokku.
Võimalik, et riigikaitsesse tuleb veel raha panna, laenata miljardeid ja osta kõik need relvad, mida me Ukrainas nähtava põhjal otsustades võiksime vajada. Sõna otseses mõttes selleks, et süda oleks rahulik − neil inimestel, kes öösel magada ei saa, ja välisinvestoritel, kes kuidagi ei suuda ära otsustada, kas Eestis on nende vara ikka kolme kuni viie aasta perspektiivis kaitstud.
President ja peaminister saavad siis igal aastavahetusel ja igas intervjuus välismaa ajalehele öelda, et me ei karda kedagi, sest vajaduse korral lööme vastu purustava jõuga.