/nginx/o/2020/08/18/13282377t1h59d6.jpg)
/nginx/o/2024/02/12/15882275t1h733a.jpg)
Eestimaalased on autorahvas − meil on rohkem autosid elaniku kohta kui mujal Euroopa Liidus. Mis meid veel teistest riikidest eristab, on see, et me neid autosid kuidagi ei maksusta. Inimeste ja ettevõtete vaates on maksu puudumine loomulikult alati eelistatum variant kui selle tasumine. Aga vaatame koos laiemat pilti.
Meie teedel võib liiklusregistri kohaselt vurada üle 740 000 auto ja kaubiku − see arv on aasta-aastalt ainult kasvamas. On nii neid, kes eelistavad autot mugavuse pärast, kui neid, kellele on see hädavajalik vahend liikuma pääsemiseks. Autod on ja jäävad, seda me ei saa ega tahagi muuta.
Mida me tahame ja proovime muuta, on nende keskkonnamõju teadlikumate valikute kaudu. Vanemad sõidukid paiskavad õhku rohkem heitgaase, raskemad mõjuvad halvemini teedele, osa käike saab kenasti tehtud ka alternatiivsete liikumisvahenditega. Jätkuvalt on meil üle Eesti palju vedelevaid romusid, millest tahaksime väga lahti saada − keskkond oleks puhtam ja vaatepilt ilusam.
Teisalt on igal autoomanikul omakorda ootused riigile ja omavalitsustele: me kõik tahame liigelda korralikel ja turvalistel teedel. Tahame oma riigilt ka palju muid teenuseid-toetusi, et meil oleks siin hea elada. Kõigeks selleks on vaja raha ja seda saab riik valdavalt maksudest. Oleme kahjuks olukorras, kus meil on igal pool ainult puudu: oleme pikalt võtnud riigile kohustusi ja lubanud suuremaid toetusi, mis kasvatavad meie kulusid automaatselt, ilma et meil oleks nende katteks raha olemas.
Selle parandamiseks oleme juba sisse viinud mitmed maksumuudatused ja nüüd on riigikokku jõudnud mootorsõidukimaks. Oleme seda suvest saadik põhjalikult ette valmistanud ja maks on plaanitud jõustuma 2025. aasta algusest. Selle tulemusel saame lisaraha eelarvesse ja hakata samm-sammult liikuma vajalikku suunda, et peatada meie autopargi kiire kasv ja muuta see keskkonnasõbralikumaks.
Olen kuulnud kriitikat, et keskkonnaeesmärke me maksuga ei täida. Julgen sellele vastu vaielda. Jah, me ei saa tõesti suurimat maksu panna kõige vanematele ja saastavamatele sõidukitele. Seda lihtsal põhjusel, et meil on selliseid autosid väga palju, need on ringi liikumiseks vajalikud ja nende ümbervahetamiseks ei pruugi kohe raha olla. Me ei saa panna suurt hulka Eesti inimesi olukorda, kus mootorsõidukimaksu tagajärjel ei suuda nad enam autot pidada. Siin ongi oluline leida mõistlik tasakaal keskkonnahoiu ja maksevõime vahel, aga anda ka selge sõnum, milline on meie ettekujutus tulevikust, et autoostjate järgmised valikud oleksid juba keskkonnasäästlikumad.
Mida me tahaksime edaspidi vähem näha, on see, et selliseid vanu, võimsaid ja saastavaid autosid Eestisse üha juurde tuuakse. Tahaksime hoopis näha, et nende osakaal hakkab vähenema. Sellest lähtusime ka sõidukite registreerimistasu kujundamisel − tasu, mis lisandub sõiduki esmasel kandel Eesti liiklusregistrisse. Tasu suurust kasvatavad sõiduki heitmenäit ja mass, kuid toob allapoole sõiduki vanus juba vähemalt 1 aasta kuni 15 aastat vanade autode puhul (see kehtib eraisikutele kuuluvate autode puhul nii registreerimistasul kui ka aastamaksul). Sealt edasi on vanuse mõju tasu suurusele sama mis 15aastaste autode puhul. See võib olla lisastiimul tuua Eestisse kasutatuna pigem uuemaid ja säästlikumaid sõidukeid.
Ostes juba Eesti registrisse kantud sõiduki, registreerimistasu ei rakendu. Küll tuleb kõikide autode ja kaubikute omanikel tasuda aastamaksu. Ka selle suurust vähendab sõiduki vanus, kuid seda alates 5 aastat ja vanemate sõidukite puhul. 20 aastat ja vanemate sõidukite aastamaksu suurus on üksnes 50 eurot. Kellel on mitu sõidukit, maksab nende kõigi eest. Siin on ka mõttekoht, mitut sõidukit inimesel reaalselt vaja on.
Ühtlasi suunab mootorsõidukimaks inimesi tulevikus oma sõidukiga seotud kulusid põhjalikumalt läbi mõtlema. Sõltuvalt mudelist hakkab automaks olema maksimaalselt 5-15% kõikidest mootorsõiduki ülalpidamiseks tehtavatest kuludest. Kui maksusumma tundub kallis, võikski see olla inimesele märk, et tasuks kaaluda maksu vaates soodsama sõiduki valimist. See omakorda aga tähendab ka muudelt kuludelt kokkuhoidu ja tõenäoliselt säästlikumat varianti keskkonna vaates.
Kokkuvõttes on meil sellest ainult võita: kõikidel sõidukitel on keskkonnamõju. Seda mõju hakkame edaspidi maksustama. Osalt aitab see ehk tagant lükata säästlikumate sõidukite soetamist. Teisalt need, kes eelistavad sõita suuremate ja võimsamatega, tasuvad ka suuremat maksu.
Laekuva raha saame suunata sinna, kus enam pitsitab, näiteks ühistransporditeenuse parandamisse, ka linnakeskustest väljaspool, teedeehitusse ja -hoidu (sh kergliiklus- ja rattateed). Järgnevatel aastatel on juba neisse valdkondadesse võimaluste piires lisaraha planeeritud, kuid see pole kaugeltki piisav. Kuigi riigi rahakott on üks suur rahakogum ja on keeruline lüüa mootorsõidukimaksust laekuvale tulule külge konkreetseid kululipikuid, siis kindel on see, et meil tuleb leida lisavahendeid liikuvuse parandamiseks.