Meie inimesed ei jaksa varsti enam Eesti toiduaineid osta

Eesti toiduainetööstuse liidu juhataja Sirje Potisepp. Foto: Kermo Bernot / Sganpix

Toidutööstused elavad täpselt nii hästi, kui elab meie tarbija ning kui kindlalt ja milliseid valikuid meie tarbija teeb. Praegu on toiduainete tarbijate ebakindlus väga suur.

Tarbijad säästavad, mis on ju ühtpidi hea. Teistpidi tehakse väga ratsionaalseid valikuid, otsitakse soodushindu, eelistatakse odavamaid toiduaineid ja oodatakse oma meelistoiduainete puhul kampaaniahindu. Me näeme seda kõike juba rohkem kui aasta aega.

Aasta alguses toimunud käibemaksu tõus on paraku hindu tõstnud rohkem kui käibemaksu tõusu võrra. Ja tuletades meelde üht "Esimest stuudiot", kus öeldi, et käibemaksu tõus pidi küll ainult juuksuritele mõjuma, siis meie seda kahjuks ei näe, vaid näeme asju hoopis teisel viisil.

Mina ka loodan, et ma siin ei vingu nüüd toidusektorit vaeseks, aga märksõnad toon kindlasti välja. Meie sektori käibed on tõusus, aga mahud on selgelt languses ja seda nii siseturul kui ka eksporditurgudel. Kõige suuremat muret teevad endiselt energiakandjate hinnad ja nende kättesaadavus.

Tarbijad ei ole enam võimelised võtma endale rohkem kohustusi ning kõik otsused, mida riigikogu liikmed maksutõusude kohta teevad, väljenduvad toodete lõpphinnas.

Meil on lisaks Ukraina sõjale Eestis omavaheline kaubanduskettide sõda, kus kõik tahavad müüa odavamalt, ja see mõjutab meie sektorit päris olulisel määral. Kaubanduskettide juurdehindlused on tõusnud. Seda hakkasime tunnetama eelmisel aastal, kui toiduainetööstused hindu enam ei tõstnudki või tegi seda väga vähesel määral vaid osa ettevõtteid, aga millegipärast toiduainete hinnatõus jätkus. Nüüd on meil olemas ka konjunktuuriinstituudi tehtud uuring selle kohta, et kaubanduse juurdehindlused on tõepoolest tõusnud ja seda kohati üsna olulisel määral.

Kaubandusketid reageerisid turuolukorrale väga kiiresti. Odavamate omabrändide osakaal ja importtoodete pealetung kettidesse jätkus ning jätkub praegugi. See mõjutab kindlasti ka Eesti tootjaid. Sageli ongi nii, et aasta aega tagasi, kui teised riigid väga suuresti toetasid oma toidutööstusi, muu hulgas ka kogu töötlevat tööstust ühel või teisel määral energiahindu leevendades või muid toetusi makstes, siis meil seda väga suuresti kahjuks ei olnud. See viiski meid halvemasse konkurentsiolukorda. Kui Eesti tooteid sortimendis ei ole − ja konjunktuuriinstituudi andmetel on seal põhisortimendis vaid 59% Eesti tooteid −, siis ei saa meie tarbijatena ju neid ka osta.

Toiduainetööstuse konkurentsi- ja ekspordivõime on vähenenud ning investeerimisvõimekus suhteliselt madal, sest 2002. aastal tootsid mõningad sektorid lausa kahjumit. Endiselt on hinnatõusud pea kõikides valdkondades, mida on võimendanud kahtlemata ka käibemaksu tõus. Toiduainete puhul oleme me ühe kõrgema käibemaksumääraga Euroopa Liidus.

Seoses rohepöörde ja kavandatava kliimaseadusega on meie küsimus, milline on siis meie kliimapoliitika edaspidi. Kas see on konkurentsivõimet toetav või mitte? Väga sageli kuuleme sellist arvamust, et see on meie suur konkurentsieelis. Meie sõnum on aga väga selge: Eesti ei peaks ette ruttama teistest riikidest. Peaksime olema teiste riikidega samal positsioonil ja mitte nõudma oma ettevõtete käest veel rohkemat, kui Euroopa Liidu miinimumnõuded seda nõuaksid.

Milline on rohepöörde tegevusplaan? Millise tempoga liigume? Kas see on realistlik ja jõukohane ettevõtetele? Nendele küsimustele ju tegelikult vastuseid ei ole, nii nagu ei ole ka vastuseid küsimustele, millised on investeeringud, mida peab tegema, mis see maksab ja kes kui palju maksab.

Eesti toiduettevõtted toimetavad keskkonnakaitse nimel igaüks omal moel ja igapäevaselt. Rohepööre on tulnud selleks, et jääda. Aga küsimus on tõepoolest selles, millise tempoga me liigume ja milline on ettevõtete jõukohasus kaasa minna või pigem känguda.

Mida siis teha? Ootame selgelt lühiajalist ja pikaajalist vaadet. Lühiajaline vaade peaks keskenduma praegustele kõige suurematele murekohtadele ja punktidele, mis on tõepoolest jätkuvalt energia hinnad. Paraku see määrab meie ettevõtete käekäigu. Me teame, kui suured elektri hinnavahed on meil kas või Soome ja Rootsiga.

Rahandus- ja maksupoliitika peab olema etteaimatav ning mitte halvendama konkurentsivõimet. Oleme vaevalt saanud oma nina vee peale, aga juba kuuleme, kuidas räägitakse limonaadimaksust, mis ei ole limonaadimaks tegelikult. Juba räägitakse jäätmereformi käigus maksupaketist, mis on pakendiettevõtete peale pandud. Kõik see halvendab meie konkurentsiolukorda olulisel määral. Tuleb vaadata kumulatiivselt maksude ja maksutõusude mõju. Aga mõjuanalüüsi ei tehta, kedagi ei huvita, mis see tegelikult maksma läheb, ja lõpuks on ta ettevõtete laual: "Tehke nüüd ära."

Halduskoormus ei tohiks tõusta, aga seoses Euroopa Liidu regulatsioonidega tõuseb halduskoormus väga olulisel määral. Kui teised riigid ühel või teisel määral igal juhul püüavad oma ettevõtjaid toetada, ettevõtteid aidata, siis Eestis paraku kipub vahel olema vastupidi. Kliimaministeerium (varasem keskkonnaministeerium) on juba aastaid viljelnud strateegiat ja taktikat, et kehtestada Euroopa Liidu miinimumnõuetest oluliselt kõrgemad nõuded. Kindlasti ei peaks see nii olema.

Tarbijad lihtsalt ei ole enam võimelised võtma endale rohkem kohustusi ning kõik otsused, mida riigikogu liikmed maksutõusude kohta teevad, väljenduvad toodete lõpphinnas.

Lühendatult riigikogus 15. veebruaril tehtud ettekandest.